Arutelu selle artikli le

Teemad

Religioosse kogemuse neurobioloogia ja neuroteoloogia

Prindi

Roland Karo

1

Neuroteoloogia - definitsioon ja kontekst

Neuroteoloogia (edaspidi ‘NT’) on kujunev distsipliin, mis vaatleb religioosseid-spirituaalseid kontseptsioone neuropsühholoogilise analüüsi taustal. Peaväide on, et kui soovitakse leida parimat viisi mõistmaks üheltpoolt inimese aju ja teiseltpoolt seda, mil moel see aju käsitleb ja kogeb religiooni, tuleb arvesse võtta nii neuroloogilist kui ka teoloogilist perspektiivi. [1]

Kitsamalt on NT ülesandeks määratleda nn müstiliste kogemuste (edaspidi ‘MK’) [2] neuraalne substraat. Ses osas ei erine NT konventsionaalsemaist empiirilise suunitlusega distsipliinidest, mis esitatavais propositsioonides osutavad pigem reaalsusele-meie-jaoks kui reaalsusele-kui-sellisele (mille eksistentsi need üldjuhul implitsiitselt eeldavad). [3]

NT vaatlusobjektiks, nagu öeldud, on vahetu MK. Sellele läheneb NT mitte-konfessionaalselt. Tulemuseks on Püha-kontseptsioon, [4] mis ei sõltu eksklusiivselt ühestki pühitsetud-ilmutatud kirjutisest. Pühade sõnade asemel rõhutatakse Püha isiklikku vahetut kogemust. See ei tähenda, nagu oleksid sõnad kasutud - need jäävad ka NT-s “redeliks” kogemuse juurde (cf Wittgensteini “varasema perioodi” kirjutised) eeldusel, et “suured Jumala-narratiivid” on inspireeritud vahetust kogemusest. Nimetet narratiivid on kogemuse kultuurilisteks pealisehitusteks, kujutades enesest MK kontseptualisatsioone. Viimaste teke liigub käsikäes usulise liikumise sotsialisatsiooniga (nt kaanoni, traditsiooni, magister fidei väljakujunemine). Seetõttu on iga konfessionaalteoloogiline Jumala-kontseptsioon laiem NT raames pakutavast, milleks on peamiselt vaid MK kirjeldus seda juhtivate, töötlevate ja kandvate neuraalsete struktuuride kaudu. [5]

Niisiis - kui enamasti on MK-t vaadeldud traditsioonilise teoloogia või religioonipsühholoogia kontseptuaalseis raamistikes, siis NT-t huvitab MK bioloogilise fenomenina. Olemata eksklusiivselt põhistatud arvatavalt autentsetesse religioossetesse traditsioonidesse, on NT põhiideed pärit neurobioloogiast. Identifitseerides MK universaalsed neuraalsed korrelaadid liigutakse mitte-fenomenoloogilise, alternatiivse MK definitsiooni suunas.

Neuronid, teoloogia, bioloogia

Natuke võrdlusmaterjali analoogia baasilt: NT on mõiste, mis prima facie näib küllalt esoteerilisena, samas ei üllatu ilmselt keegi fraasi ‘teadusliku teadmise sotsioloogia’ kuuldes. Mõiste ‘bioeetika’ on harvemesinev, kuid siiski vähemalt eestikeelses teaduslikus zhargoonis kindlalt juurdunud. Samuti võiks suhtuda fraasidesse ‘religioosse kogemuse neurobioloogia’ ja ‘neuroteoloogia’.

Teatavat analoogiat võib näha ka nimetet distsipliinide kitsaskohtades: teadusliku teadmise sotsioloogia tõsiseltvõetavus on otseses sõltuvuses epistemoloogide vastusest küsimusele, mis on teaduslik teadmine, [6] MK neurobioloogia üheks kitsaskohaks on, et pole selge, mida täpselt pidada MK-ks. [7] Sarnaselt bioeetikale (ja see on üldse kõikvõimalike interdistsiplinaarsete diskussioonide valupunkt) satub NT raskustesse allikdiskursuste risttõlkimise probleemiga: mida tähendab teoloogilises kontekstis liide ‘neuro-‘ ja mida neurobioloogilises kontekstis ‘teoloogiline’?

Viimast probleemi illustreerib Dungeni avaldus: NT kasuks töötab hulk neurobioloogilisi leide: aju limbilises süsteemis on väidetavasti avastatud “Jumala-piirkond” (ingl ‘God spot’ resp neuraalsed struktuurid, mis töötlevad Püha vahetut kogemust), üha selgemaks saab, mis rolli mängivad Püha kohalolu-, tähenduslikkuse- ja reaalsusetunde töötlemisel parem eesmine oimusagarik ja amügdaloidkeha-hipokampuse kompleks. [8] On tähelepanuväärne, et sama piirkond vastutab ka seksuaalsete ja õõvastavate mälestuste, dissotsiatiivsete ja depersonalisatsiooni-seisundite, [9] déjà vu-tunde, pettekujutluste [10] ja hirmu, õuduse ning viha genereerimise eest. Seejuures on viha tuntuim amügdaloidkeha aktiveerumisele viitav reaktsioon. [11] Nähtavasti on homo sapiens’i dispositsioonil MK-ks sügavalt bioloogilised juured. Religioon ei ole oopium rahvale, väljamõeldis ega leiutis, vaid aju bioloogilise ehituse ja “elektriskeemi” integraalne osa. [12]

Mis mõttes on viidatu teoloogia? Mida kujutavad enesest viidetes osutatud allikad neuroloogia seisukohalt? Kuivõrd on näiteks mõiste ‘Jumala-piirkond’ pelgalt meelevaldne, konkreetse autori eelveendumustest värvitud tõlgendus? Kuidas tahes sellele ka vastata - on selge, et vastavasuunaline interdistsiplinaarne diskussioon toimub, tõugatuna üheltpoolt asjaolust, et näib pakkuvat potentsiaalset võimalust teoloogiat “empiriseerida” (võimalus uuelaadseiks apoloogiaiks), teisalt aga närviteaduse kasvavast huvist nn teisenenud teadvusseisundite uurimise vastu. Rangelt normeerida seda diskursust ilmselt ei saagi, kuna selle suunitlus ripub eelkõige üksikteadlaste isiklikust huvist ning projektide sihtfinantseerimisest, tulenemata otse ühegi alusdistsipliini heuristikast (Lakatosi uurimisprogrammide mudelist lähtudes). Nii jääb NT arvatavasti alati mingis mõttes alternatiivseks käsitluseks traditsiooniliste kõrval. Mis ei ole puudus - pigem võiks NT alternatiivsust käsitleda tõendusena teatavale “akadeemilisele vabadusele”, mille piires üksikuurija võib jääda intellektuaalselt ausaks uurimise subjektiivsete motiivide suhtes.

Sestap näib mõistlik NT-le mitte normeerivaid piire seada ning hinnata kogu diskursust kategooriais, mida üksikkäsitlused ise pakuvad. Dungen määratleb NT ja neurobioloogia ning teoloogia suhte nii: ideaalsel juhul NT kirjeldab MK-t esmalt seda töötlevate neuraalsete struktuuride termineis ning püüab seejärel leida võimalusi MK kui fenomeni teoloogiliseks analüüsiks.

Ta jätkab: kui Jumala-kontseptsioon on enam kui väljamõeldis, kuuludes usklike informatsioonilisse maailma, kuna on esile kutsutud neuraalsete struktuuride poolt, mis juhivad intellektuaalset representatsiooni ja kujutlusvõimet, siis on NT-l kindlam alus kui dogma - neurobioloogia. Et MK-t töötlevad struktuurid ei ole kujunenud õppimisprotsessi kaudu, vaid on limbilise süsteemi endogeensed osad, tuleb järeldada, et MK (nagu kognitiivsed ja motoorsed kogemusedki) on seotud kindlate etteantud neuraalsete struktuuride kindlate seeriatega. St - kui paljud oskused omandatakse treeningu kaudu (viimase käigus moodustuvad uued neuraalsed ühendused), siis limbiline “Jumala-piirkond” on osa kaasasündinud, geneetiliselt etteprogrammeeritud hardwiring’ust, mis on inimese evolutsiooniga kaasas käinud juba hiljemalt alates neandertaallasest (kui mitte juba homo erectus’est). Tõenäoliselt evolveerusid MK-ga seotud neuraalsed struktuurid algselt seksuaalkogemuste jaoks, mis tähendaks, et võime MK-ks on inimese seksuaalse arengu kõrvalprodukt. [13]

Neuroteoloogia kolm baasmudelit

Seni pole vaadeldud küsimust, mis vahe on neuroteoloogial ja MK neurobioloogial. Järgnevast on selge, et need pole üks-ühele samastatavad. Nt Michael Persinger on “puhas” reduktsionist, kes peab intensiivset MK-t aju düsfunktsiooniks; Andrew Newberg ning Eugene d’Aquili jäävad agnostilisele positsioonile. Seega on võimalik tegelda MK neurobioloogiaga, “sukeldumata” otseselt NT-sse, rääkimata konventsionaalsest teoloogiast. Siiski on üheste piiride tõmbamine siin raskendatud, kuna on küsitav, kas kogemust saab üldse religioosse-müstilisena defineerida väljaspool teoloogiliste eeldusteta konteksti.

Järgnevas esitatakse lühiülevaade kahest neurofüsioloogilisest mudelist, mille eesmärgiks on korreleerida MK fundamentaalseid komponente kindlate füsioloogiliste struktuuride aktivatsiooniga. Lisaks tutvustatakse MK psühhofarmakoloogilist mudelit, mille abil on uuritud, kuidas MK-t keemiliselt soodustada või esile kutsuda. Neid mudeleid saab rakendada komplementaarselt ja integreeritult, kuid need eristuvad selgelt konkreetsete teooriate tasandil.

Enimlevinud, nn oimusagara-mudel eeldab, et MK on parema ajupoolkera oimusagara (k.a subkortikaalsed limbilised struktuurid) fenomen. Selle eelduse lähtepunktiks on juba antiigis täheldet seos MK ja epilepsia vahel. Mudel on pigem reduktsionistlik ja aldis määratlema MK-t patoloogilisena. [14] Et MK ja epilepsia seostamisel on pikk ajalugu, pole ime, et religiooni bioloogilised käsitlused tihti just sellise kuju võtnud.

Teine mudel seostub eelkõige Andrew Newbergi ja Eugene d’Aquili nimedega. Meetod on siin pigem observatiivne - MK-t ei püüta eksperimentaalselt manipuleerida, vaid kvantitatiivselt kaardistada. Reduktsioon on pigem metodoloogiline kui ontoloogiline. Eesmärgiks on määratella protsess, mille kaudu aju MK realiseerib [15] (s.o MK neuraalne substraat).

Kolmas käsitlusmudel huvitub psühhofarmakoloogia rollist MK mõistmisel ja manipuleerimisel. See roll on ilmselgelt oluline, kuna mistahes närviimpulsside sünaptiline ülekanne eeldab keemiliste ühendite - neurotransmitterite - kaasabi. Paraku on sellesuunaline MK uurimine raskendatud piirangute tõttu psühhoaktiivsete ainete eksperimentaalteaduslikule kasutamisele.

Pole raske näha, et mudeleiks jaotamine ei tulene NT seesmisest killustatusest, vaid konkreetsete uurimuste suunitlusest.

1. Oimusagara-mudel [16]

Michael Persinger on esitanud detailse hüpoteesi, et MK on oimusagara struktuuride spontaanse biogeense stimulatsiooni tagajärjeks. Tema hinnangul saab nende kogemuste kompositsiooni ja intensiivsust iseloomustada isiku oimusagarate stabiilsuse kaudu kontiinumil. Persingeri järgi on oimusagarad religioossete-müstiliste seisundite optimaalne asupaik. Ta osutab, et corpus amygdaloideum ja hipokampus on seotud ‘mina’-tajuga relatsioonis ruumi ja aega. Weingarten, Cherlow ja Holmgren näitavad, et corpus amygdaloideum’i üldine ja lokaliseerimata stimulatsioon tekitab hirmu- ja üldise rahutuse reaktsioone, täpsemalt lokaliseeritud stimulatsioon samas piirkonnas aga “tippkogemusi” ning intensiivset tähenduslikkuse-tunnet. [17] Viimased käivad sageli koos teisenenud kehatajuga ja “kosmilise ühtsuse” tundega. [18] Persinger kirjeldab oimusagarate kolme füsioloogilist omadust, mis aitavad identifitseerida oimusagaraid MK allikaina:

  1. aju süvastruktuure nagu corpus amygdaloideum ja hipokampus iseloomustab post-stimulatoorne elektriline ebastabiilsus. Ka tuntakse oimusagaraid võime poolest genereerida “õpitud krampe” (ingl learned seizures). Need kaks fenomeni koos võimaldavad lühiajalise sensoorsest sisendist sõltumatu neuraalse aktiivsuse ilmnemist;
  2. osad alad oimusagarais kalduvad seda tüüpi vaskulaarsetele anomaaliatele, mida peetakse hallutsinatoorsete kogemuste primaarpõhjuseks;
  3. selle piirkonna rakumembraanid kalduvad liitumistele nii kombinatsioonis neuron-neuron kui ka kombinatsioonis neuron-gliiarakk. See on psühhomotoorset epilepsiat soodustav faktor.

Sellelt taustalt Persinger väidab: MK tekib lühiajalistest, väga fokuseeritud elektrilistest “sündmustest” - oimusagara transientidest (edaspidi ‘TLT’ [19]), mis kujutavad enesest elektrilisi “mikrokrampe” (ingl microseizure) ilma mistahes nähtava motoorse komponendita.

Persinger rõhutab, et terminoloogiline hüpe TLT-lt MK-ni on kontekstisõltuv. Ta väidab, et keskkond (nt kirik jumalateenistuse ajal), see, kuidas kogemust määratletakse (nt ‘kogemus Jumala ligiolust’, ‘kosmiline teadvus’) ja mõnu- ning aversiivsete keskuste reaktsioon määrab kogemuse iseloomu. Mõnukeskused konstrueerivad “häid” kujutlusi (nt paradiis), aversiivsed aga “halbu” (nt põrgu). Ehkki TLT-põhise kogemuse sisu peegeldab subjekti personaalset elukogemust, on üldised seaduspärasused konsistentsed üle kõigi kultuuride tänu sarnasustele oimusagara talitluses.

On läbi viidud hulk uurimusi selgitamaks, millist kogemuste vahemikku saab oimusagarate vahetu stimulatsiooni teel tekitada. [20] Osa neist kogemustest on olulised ka MK kontekstis - “kehavälised” tajud, auditsioonid (nt Jumala või vaimolendi hääl), erinevad teisenenud tajuvormid (nt nn tunneliefekt).

Persinger, olles neist kogemustest ülevaate andnud, paigutab TLT-põhised MK-d piki hüpoteetilist kontiinumi, mille ühes otsas asuvad kogemused, mida iseloomustab detailsus, isikulised kvaliteedid, teisenenud afekt ja ülevoolav religioossus. Need tunnused peaksid Persingeri järgi ilmnema patoloogiliste populatsioonide puhul (oimusagara epilepsia ja/või oimusagara psühhoosidega patsiendid).

Kontiinumi teises otsas asub MK, millega ei kaasu mõtlemisprotsessi ebaadekvaatsust - déjà-vu-, ebareaalsuse- ja depersonalisatsioonitunne, telepaatia, prekognitsioonid. Persinger rõhutab, et need on normikohased kogemused ning et vaid määr, mil need domineerivad isiku käitumist otsustab, kas tegu on patoloogiaga või ei.

Vastavalt Persingeri hüpoteesile saab isoleerida hulga MK predisponeerivaid faktoreid. Üheks selliseks on isiku vanus - TLT-de sagedus on kõrgeim puberteedi- ja vanurieas. Ka paljud argielu aspektid on soodustavaiks faktoreiks. Levinumaiks neist on üleväsimus, sotsiaalne isolatsioon, muutused tsirkadiaanses perioodikas (organismi ööpäevarütmides), muusika, lõhnad etc. Samuti paast, psühhedeelikumide tarvitamine, intensiivne valu ja teatud perifeersete aferentide otsene stimulatsioon selliste praktikate kaudu nagu nt jooga.

Persingeri töö on heaks näiteks reduktsionistlikust lähenemisest MK neurofüsioloogia vallas. Ta väidab veendunult, et Jumala-kogemus on oimusagaras aset leidvate lühiajaliste muutuste artifakt. [21] Tema töö on suurelt jaolt tehtud implitsiitse (kohati ka eksplitsiitse) tooniga, et sügavam religioosne kogemus pole midagi muud kui patoloogiline reaktsioon ebasoodsaile stiimulitele. Tuleb aga silmas pidada, et enamik TLT tulemusena ilmneva religioossuse uurimustest on läbi viidud kliinilistel populatsioonidel. Siiski on oimusagara-mudel kirjanduses kaugelt levinuim.

2. Newberg-d’Aquili mudel [22]

Newberg-d’Aquili MK-mudel on oimusagara-hüpoteesidega kompatiibel, kuid keskendub pigem meditatsiooni kaudu saavutatavaile seisundeile (spontaansete religioossete mõtete ja ekstaasi asemel). Viimaseid iseloomustab intentsionaalsus ja suunitletus praktikale. Autorid väidavad, et mistahes meditatsiooni kaudu tekkiv MK genereeritakse (1) oimusagara subkortikaalsete struktuuride, (2) tagumise ülemise kiirusagariku ja (3) otsmikusagara tähelepanukeskuste (4) kindlakujulises interaktsioonis (5) funktsionaalse deaferentatsiooni fenomeni [23] ning (6) hüpotalaamse “ülelöögi” [24] vahendusel. [25]

Mudeli üldjoonis on järgmine. Meditatsiooniprotsess [26] algab parempoolses tähelepanukeskuses intentsiooni kaudu “puhastada” teadvus kõigist mõtteist. Tulemuseks on tagumise ülemise kiirusagariku osaline deaferentatsioon, millega kaasub parempoolse hipokampuse aktiveerimine massiivsete ühenduste kaudu nende struktuuride vahel. Hipokampuse tugev stimulatsioon aktiveerib omakorda parema amügdaloidkeha parasümpaatilised keskused. Kui stimulatsiooni teatav lävend on ületatud, aktiveeritakse hüpotalamuse ventromediaalne osa, mistõttu reageerib ka perifeerne parasümpaatiline närvisüsteem. Selles etapis tajub subjekt kehalist lõdvestust ja süvenevat seesmist rahu.

Edasi stimuleerivad impulsid hüpotalamuse ventromediaalseist struktuuridest tagasisidena amügdaloidkeha. Impulsid liiguvad läbi parema hipokampuse tagasi tähelepanukeskusse ning lähevad siis tsüklisse, genereerides üha suuremat elektrilist aktiivsust. Tsükkel kordub, kuni saavutatakse parasümpaatilise süsteemi maksimaalne võimalik aktivatsioon. Sellele järgneb vahetult samaaegne maksimaalne stimulatsioon sümpaatilises süsteemis (“ülelöögi” efekt). Mõlema autonoomse närvisüsteemi haru üheaegne maksimaalne stimulatsioon tekitab teadaolevalt ekstaatilisi ja õndsalikke elamusi ning võib kutsuda esile ka tagumise ülemise kiirusagariku täieliku deaferentatsiooni. Seetõttu ei suuda aju leida piire ‘mina’ ja välismaailma vahel. Tekib “puhta ruumi” taju, mida kogetakse kui absoluutset üksolu kõigega, diferentseerimatut terviklikkust (cf unio mystica, nirvana etc). Seda seisundit nimetavad autorid Absolute Unitary Being (AUB) ning kirjeldavad seda kui radikaalse enesetranstsendentsi ja kõige oleva absoluutse terviklikkuse kogemust, mis näib täielikult ja kahtlusteta reaalne.

3. Farmakoloogiline mudel [27]

Senivaadeldud mudelid püüavad selgitada “loomulikku” MK-t. Järgmine püstitab küsimuse psühhoaktiivsete ainete manustamise teel manipuleeritud MK-st. Uurimise see suund on mõistagi seotud kõlbeliste dilemmadega, mistõttu süsteemseid käsitlusi peaaegu pole. Mõned üldised remargid siiski.

Psühhoaktiivseid aineid on religioosseil eesmärkidel tarvitatud tuhandeid aastaid. Varaseimad andmed nende ainete rituaalse manustamise kohta sisaldavad teateid soma-nimelisest joogist. Kesk-Ameerikas kasutati hallutsinogeenseid seeni juba enam kui 3500 aastat tagasi rituaalsetel eesmärkidel.

Keemiliselt esile kutsutud või soodustatud MK neuropsühholoogilise mehhanismi kohta on sooritatud mitmeid uurimusi. Tuntuimad ained, mida MK-ga seostatud, on psühhedeelikumid. Enim kasutatud ja uuritud neist on ehk LSD.

Kogemuste diapasoon, mille teket LSD soodustab, on väga lai, sõltudes doosist, subjekti iseloomust, haridusest, kutsumusest, ootustest etc. Hallutsinogeenide toimet iseloomustab hulk tajumuutusi. Näiteks on üks LSD mõjusid nn saturnalia - valgus ja värvid intensiivistuvad, objektid näivad plastiliste ja elavatena, nägemisväli täitub fantastiliste kuvanditega. Objektid, mida tavaolukorras peetaks triviaalseiks, hakkavad näima kütkestavad ja ülimalt tähenduslikud. Subjektiivne ajakogemus teiseneb radikaalselt: üksnes minutitepikkused intervallid muutuvad kogemuslikult nii rikkaiks, et näivad kestvat lõputult.

Muuhulgas transformeerub ka subjektiivne ruumikogemus ning ‘mina’ taju. Viimane võib hajuda määrani, mil isik ei tunne end enam oma kogemuse keskpunktina, samastudes nt muusikaga, mida oli enne kuulanud.

Manipuleerides MK-t keemiliselt saab määrata, milliste ainete mõju millist tüüpi kogemuse tekkega korreleerub. Võrreldes omavahel katsealuste ja kontrollgrupi reaktsioone on võimalik konkreetse aine toimet adekvaatselt uurida. Sellesuunalisi uurimusi on tarvis kahel põhjusel:

  1. eksperimenteerimise kaudu psühhoaktiivsete ainetega saab välja töötada efektiivsed ja ohutud meetodid religioosselt orienteeritud teisenenud teadvusseisundite kogemiseks;
  2. uurides aine toimet saab teha järeldusi selle kohta, millised närvisüsteemi struktuurid MK-t vahendavad.

Arnold Mandell on esitanud MK neuropsühholoogilise mudeli, mis lähtub nii oimusagara talitlusest kui ka keemilistest interaktsioonidest. See baseerub serotonergilise regulatsiooni kohta teada oleval ja on üks vähestest käsitlustest, mis teeb järeldusi konkreetsete mehhanismide kohta, mis keemiliselt esilekutsutud MK puhul rakenduvad. Mudelist järeldub, et nii amfetamiin, kokaiin kui ka hallutsinogeenid on võimelised tekitama enesetranstsendentsi seisundi neuraalset substraati. [28]

Nimelt - kuna serotoniinil on neuraalsele aktiivsusele inhibitoorne mõju ning kõik need ained piiravad serotoniini sünteesi ja/või sidumist, on neil “pidureid vabastav” toime. See viib sünkroonsetele elektrilahendustele limbilises süsteemis. [29] Viimaste mõju kestab ajaliselt kauem kui manustatud aine oma seoses edasiste muutustega limbiliste struktuuride serotonergilises regulatsioonis. Tulemuseks on afektiivsed ja kognitiivsed protsessid, mis on iseloomulikud religioossele ekstaasile ning permanentsetele isiksusemuutustele, mida seostatakse religioosse “pöördumise” kogemustega.

Eksperimentaalne taust

Järgnevas osutatakse eksperimentaalsele alusele, millelt eelkirjeldatud mudelid on püstitatud ja/või millega need on seotud. Näidete varal kirjeldatakse kolme eksperimenditüüpi (vastavalt kolmele toodud põhimudelile [30]): Persingeri, Newberg-d’Aquili ja nn Suurreede oma. Esimene ja kolmas tüüp eeldavad aktiivset manipulatsiooni (fenomeni püütakse kunstlikult esile kutsuda), teine on passiivne (fenomeni vaadeldakse - kaardistatakse kvantitatiivselt). Ülevaade on skemaatiline, osutades kasutust leidnud testimisviise, mitte võimalike testide koguspektrit.

1. Persingeri “Jumala-masin”

Teooriaks, mida katse testib, on ülalmainitud käsitlus MK seosest oimusagara epilepsiaga TLT-de kaudu. Rakendatavad magnetväljad ei ole juhuslikud: parameetrid matkivad ebatüüpilisi EEG leide kindla konverteerimissüsteemi kaudu. Niisugustena simuleerivad need väljad, rakendatuna katsealuse ajule, TLT-d. Seega kinnitavad katsetulemused Persingeri arvates hüpoteesi, et MK on TLT-põhine fenomen. Ta interpreteerib seda reduktsiooni ontoloogilisena - Jumalat pole olemas, on vaid ebatüüpilised ajuseisundid. [31]

2. Newberg-D’Aquili katsed

Viimast tulemust võib pidada Newberg-d’Aquili MK-mudelit kinnitavaks. Kasutatud kontrastaine lukustub ajurakkudesse äärmiselt kiiresti, mistap annab SPECT-ülesvõte ettekujutuse vere liikumisest kontrastaine sisestamisel. Suurenenud verevool mõnda ajuossa korreleerub vastava struktuuri aktiveerumisega, mistõttu ülesvõtted võimaldavad järeldusi aju tegevuse kohta kontrastaine sisestamisel. Et orientatsioonikeskus on ärkvelolekuseisundis alati aktiivne, nõuab selle vähenenud aktiivsus selgitust.

Võimalik põhjus, nagu eespool näidatud, on, et palve/meditatsioon kutsub esile orientatsioonikeskuse funktsionaalse deaferentatsiooni. Sel juhul jääb orientatsioonikeskus sama aktiivseks kui alati, ent sellesse sisenev sensoorse info voog blokeeritakse (via limbiline inhibitsioon). Orientatsioonikeskus võiks võimetust määrata piiri ‘mina’ ja välismaailma vahel tõlgendada nii, et sellist piiri ei eksisteerigi. Siis oleks aju seisukohalt ‘mina’ lõputu (ammutuntud nn kõik-on-üks-kogemused), kusjuures vastav kogemus näiks täielikult ja kahtlusteta reaalne (s.o mitte vähem reaalne kui mistahes meelteandmetel põhinev kogemus). Teiseks tulemuseks võiks olla kogemus “lõputust” ruumist ja ajast (väljend ‘igavene praegu’ on MK kirjelduste üks universaale). [33]

3. Nn Suure Reede katse psühhofarmakoloogiast

Suurreede katse sooritati 1962.a, perioodil, mil intensiivselt diskuteeriti psühhoaktiivsete ainete spirituaalse potentsiaali üle. Eksperimendi töötas välja psühhiaater Walter Pahnke. Katsealusteks valiti 20 protestantidest teoloogiatudengit. [34]

10 tudengile manustati psilocybin’i kapsel (psilocybin-seente toimeaine, efekt kestab neljast kuue tunnini). Ülejäänud 10 said aktiivplatseebo kapsli, mis kutsus esile näoõhetust ja teisi kergeid füsioloogilisi efekte, kuid oli teadvusseisundi suhtes neutraalne. Katse oli topelt “pime” - vältimaks eelmõjustatust ei teadnud subjektid ega eksperimendi läbiviijad ette, kes sai platseebo- ja kes psilocybin’i pilli.

Lisaks tudengitele osales katses 10 “grupijuhti” - ülikooli esindajad - kelle ülesandeks oli toimuvat jälgida-hinnata. Neist pooltele manustati samuti psilocybin’i ja pooltele platseebot, taas pimesi. Eksperiment viidi läbi Bostoni Ülikooli kampuses asuva Marsh Chapel’i keldris. Valjuhäälditest transleeriti ülal kabelis toimunud Suurreede jumalateenistust. Kohe peale sessiooni täitsid osalenud küsimustiku, kus hindasid oma elamusi erinevate müstiliste kvaliteetide aspektist (nt pühadus, väljendamatus, aja ja ruumi transtsendents). Kuus kuud hiljem täitsid samad isikud sama küsimustiku veelkord, lisaks küsiti elamuse pikemaaegse mõju kohta.

Pahnke leidis, et kõik 10 psilocybin’i manustanut hindasid oma kogemust müstiliste kvaliteetide osas kontrollgrupi liikmetest märgatavalt kõrgemaks. Samuti - kuus kuud hiljem raporteerisid nad kogemuse püsivalt soodsat mõju oma suhtumisele maailma ja käitumisele - kogemus oli süvendanud religioosset usku, muutnud nad empaatilisemaks ja parandanud üldist hinnangut elule. Eksperimenti peeti laialdaselt tõendiks, et psühhoaktiivsed ained suudavad genereerida elukvaliteeti tõstvaid müstilisi kogemusi. [35]

Kokkuvõte: Neuroteoloogilised spekulatsioonid ja võimalik aktsendimuutus traditsioonilises teoloogias

NT vaikimisi eelduseks on niisiis veene, et ainus paik, kus Jumal saab inimestele oma eksistentsi ilmutada, on neuraalsete radade ja füsioloogilise aju struktuuride sasipuntras: jumalik logos peab saama elektrokeemiliseks, et süttida üle sünapside ja rännata meie ihulikke närve mööda. [36]

Kõige üldisemalt võib teoloogilist komponenti sellesuunalistes spekulatsioonides summeerida - kui Jumal oleks: eikuskil (Laplace); inimeste leiutis hirmu võitmiseks (Feuerbach); mürk, millest tuleb keelduda (Marx, Lenin); surnud (Nietzsche); teadvuse poolt sublimeeritud isakuju (Freud) etc, siis ei tohiks MK mingil juhul kuuluda aju looduslikku, kõigile inimestele ühisesse “riist- ja tarkvarra”, selle geneetiliselt etteprogrammeeritud neuronaalsesse konfiguratsiooni. MK kuulub baasiliste inimkogemuste komplekti, mis ajul evolutsiooni tulemusena varuks on. [37]

Küsimuseks jääb, kas kujutlus transtsendentse elemendi, Püha, reaalsusest on pelgalt illusioon, mille aju on evolutsiooni puhtjuhuslike protsesside käigus “kasulikuna” kaasa haaranud või, arvestades, et MK-s kogetu on mõneti samal viisil “meelteandmed” nagu valu, mida inimene tunneb enesele haamriga vastu sõrme lüües, on siin tegu aju “vastusega” ontoloogiliselt reaalse “teispoolsuse” mõjule.

Vastus viimasele küsimusele peaks NT puhul lahtiseks jääma: loodusteaduslike vahendite abil seda anda ei saa. NT saab parimal juhul osutada, et Püha ontoloogilist reaalsust võib võimalusena tõsiselt võtta.

NT on heuristiliselt viljakas, võimaldades mitmete uudsete järelduste tegemist koos nende empiirilise kinnitamise võimalusega. Näiteks järeldus, et MK pole mitte vaid valitud üksikute privileeg (või needus), vaid homo sapiens’i liigiomane võime (seega mitte midagi esoteerilist või okultset). Teoloogiale tähendab see aktsendimuutusi avatuse suunas loodusteadusele, kuna ilmneb, et teoloogilise uurimise üheks objektiks on avalik, kõigile ligipääsetav bioloogiline fenomen. See taaskinnitab Martin Heideggeri arvamust, et teoloogia teadusena on olemuslikult lähedasem füüsikale ja keemiale kui filosoofiale. [38]

Olulisim aktsendimuutus, mille “neuro-” lisamine “teoloogia” ette enesega kaasa toob, on aga ehk hoopis valmisolek religioosseid kogemusi aktiivselt manipuleerida. See on aspekt, mida osa konfessionaalseid teoloogiaid peaks blasfeemiaks.

Muidugi ei anna MK neuraalse substraadi uurimine mingit bioloogial põhinevat jumalatõestust (ehkki - rahvatarkus ütleb, et kus suitsu, seal tuld). See üksnes osutab, et inimaju näib olevat geneetiliselt häälestatud spirituaalsetele kogemustele. Minna sellest tõdemusest kaugemale tähendab valiku tegemist “neuro-“ ja “teoloogia” vahel. Teoloogi vaatevinklist on NT heuristiliselt viljakaim just balansseerivana sellel lahknemisjoonel, kuna võib sellisena toimida efektiivse fundamentaalteoloogiana. Mõnevõrra retooriliselt võib siiski ka küsida, miks enesetranstsendentsi mehhanism evolveerus. [39]

Ühe võimaluse pakub Rhawn Joseph. Ta ütleb: kui ei eksisteeriks midagi, mida visuaalselt kogeda, ei oleks nägemismeel ja vastavad ajustruktuurid evolveerunud. Ehk peaks samalaadset evolutsioonilist printsiipi nägema ka MK taga? Teatud neuronitegrupid näivad olevat loodusliku valiku protsessis spetsiaalselt kohandunud, töötlemaks Püha ligidalolu kogemust. Äkki on “Jumala-piirkond” meie aju see piirkond, mis suudab (nagu meie endi poolt kalibreeritud antenn) vastu võtta “sõnumeid” olemise “teiselt kaldalt” ning mis suudab töödelda sügavalt reaalse ja presentse kõrgema, püha olemise numinoosset hingust ja meie aukartust selle ees? [40]

1

[1] Newberg, A. B., Iversen, J. On the “neuro” in neurotheology. -Neurotheology. Edited by R. Joseph. San Jose, California University Press, 2003. P 251.

[2] Käesolevas artiklis kasutatakse mõisteid ‘religioosne kogemus’ ja ‘müstiline kogemus’ samatähenduslikena. Sellega pole soovitud kahtluse alla panna klassifikaatorite tööd - põhjus on pragmaatiline: kuivõrd käsitletavad hüpoteesid asetavad religioossed ja müstilised kogemused ühtse neurofüsioloogilise mudeli raamistikku, ei ole otstarbekas kõnelda nende kogemuste tüüpidest ühekaupa. Vääritimõistmiste vältimiseks: kõikjal, kus tekstis sisalduvad fraasid ‘religioosne kogemus’ ning ‘müstiline kogemus’, eeldatakse vaikimisi William James’i klassikalist neljaosalist definitsiooni - MK on teadlikku ‘mina’ transtsendeeriv [ineffable], teatavat kognitiivset autoritatiivsust eviv [noetic] lühiajaline [transient] passiivne [passive] seisund, mille teket subjekt võib teadlikult soodustada, kuid mitte reeglipäraselt esile kutsuda. Vt: James, William. Mysticism. -Neurotheology. Edited by R. Joseph. San Jose, California University Press, 2003. P 127. (Äratrükk James’i 1902.a ilmunud käsitluse The Varieties of Religious Experience vastavast lõigust.)

[3] Dungen, W. van den. Philosophy of Mind and Neurotheology. http://www.sofiatopia.org/equiaeon/brainmind.htm (8.03.2005)

[4] Terminiga ‘püha’ viidatakse käesolevas tekstis MK teadliku ‘mina’ suhtes transtsendentsetele “objektidele” (nt Jumal) või omadustele, mida need objektid evivad.

[5] Dungen 2005.

[6] Ja see, teadagi, on alati nö open question.

[7] Reeglina on selles küsimuses aluseks võetud eelviidatud James’i klassifikatsioon (James 2003: 127).

[8] Saver, J. L., Rabin, J. The neuronal substrates of religious experience. - Journal of Neuropsychiatry and Clinical Neuroscience. 1997. Pp 498-510.

[9] Gloor, P. The temporal lobe and the limbic system. Oxford, Oxford University Press, 1997.

[10] Weingarten, S. M., Cherlow, D. G., Holmgren, E. The relationship of hallucination to depth structures of the temporal lobe. - Acta Neurochirurgica. No 24, 1977. Pp 199-216.

[11] Davis, M., Walker, D. L., Lee, Y. Amygdala and bed nucleus of the stria terminalis: differential roles in fear and anxiety measured with acoustic startle reflex. - Annals of the New York Academy of Sciences. No 821, 1997. Pp 305-331.

[12] Dungen 2005.

[13] Dungen 2005.

[14] Ehk - eesmärk näib olevat mitte seletada (ingl to explain), vaid ära seletada (ingl to explain away).

[15] ‘Realiseerima’ kui esemestama, tegelikuks muutma, kogetavaks tegema (> ld res).

[16] Ülevaade lähtub materjalist veebilehel http://bhidalgo.tripod.com/litreview.htm (8.03.2005) ning seda on modifitseeritud artiklist: Persinger, M. A. The Temporal Lobe: the Biological Basis of the God Experience. - Neurotheology. Edited by Rhawn Joseph. San Jose, California University Press, 2003. Pp 273-278.

[17] Täpsemalt vt: Weingarten, S. M., Cherlow, D. G., Holmgren, E. The relationship of hallucinations to the depth structures of the temporal lobe. -Acta Neurochirurgica. No 24, 1977. Pp 199-216.

[18] Täpsemalt vt viide Jasperi ja Rasmusseni 1958.a uurimusele artiklis: Persinger, M. A. Religious and mystical experiences as artifacts of temporal lobe function: a general hypothesis. - Perceptual and motor skills. 57, 3, Pt 2. 1983. Pp 1255-62.

[19] TLT - inglise sõnadest Temporal Lobe Transient.

[20] Täpsemalt vt: Persinger1983; sama ülesannet täidab Persingeri enese eksperimentaalne töö (vt nt: Persinger, M. A. Experimental Simulation of the God Experience: implications for religious beliefs and the future of the human species. - Neurotheology. Edited by Rhawn Joseph. San Jose, California University Press, 2003. Pp 279-292.).

[21] Persinger, M. A. Neurophysiological bases of God beliefs. New York, Praeger, 1987. P 137.

[22] Ülevaate põhijooned pärinevad materjalist veebilehel http://bhidalgo.tripod.com/litreview.htm (8.03.2005) ning seda on täiendatud artiklist: Newberg, A. B., Iversen, J. On the “Neuro” in Neurotheology. - Neurotheology. Edited by Rhawn Joseph. San Jose, California University Press, 2003. Pp 251-268.

[23] Deaferentatsioon - teatud närvisüsteemi struktuuri äralõikamine sisenevaist impulssidest (aferentseist aksonitest).

[24] Harvaesinev ja väheuuritud fenomen, mille puhul autonoomse närvisüsteemi kaks haru, mis üldiselt töötavad “antagonistlikult” (aktiivsuse suurenemine ühes viib selle vähenemisele teises), aktiveeritakse korraga.

[25] Korrelatsiooni meditatsiooni ja otsmiku- ning kiirusagara mõnevõrra ebahariliku aktiivsuse vahel märgati juba üle 20 aasta tagasi. Nt Corby et al uurisid mediteerijat, kes väitis end suutvat tahtlikult viia MK-ni. Tema EEG näitas suurel hulgal kõrge amplituudiga alfa- ja teetalaineid väidetava MK ajal, eriti prefrontaalseis ja kiirupiirkondades. Vt: Corby, J. C., Roth, W. T., Zarcone, V. P., Kopell, B. S. Psychophysiological correlates of the practice of Tantric Yoga meditation. - Archives of General Psyciatry. No 35, 1978. Pp 571-577.

[26] Siinses tutvustavas lõigus osutatakse üksnes Newbergi ja d’Aquili poolt via passiva nime all uuritud meditatsiooniviisi psühhofüsioloogilistele korrelaatidele.

[27] Ülevaade pärineb materjalist veebilehel: http://bhidalgo.tripod.com/litreview.htm (8.03.2005)

[28] Selle käsitluse täpset allikat ei ole siinkirjutajal seni õnnestunud täpsustada. Teada on, et Mandelli uurimus avaldati 1980.a.

[29] Seda järeldust toetavad Eidelberg-Lesse-Gault’i (1963), Ellinwood’i (1971), Monroe-Heath’i (1961) ning Radalovackey-Adey (1965) uurimused.

[30] Katse üldtüüp ei ole olemuslikult seotud konkreetse teoreetilise mudeliga - nt võib oimusagara mudelit testida psühhoaktiivsete ainete abil või Newberg-d’Aquili mudelit elektromagnetilise manipulatsiooni abil. Siinne korrelatsioon mudelite ja eksperimentide vahel omab puhtajaloolist põhjust: Persinger on kasutanud magnetstimulatsiooni, Newberg-d’Aquili aktivatsiooniuuringuid etc.

[31] Persinger, M. A. Experimental simulation of the God Experience: implications for religious beliefs and the future of the human species. - Neurotheology. Edited by Rhawn Joseph. San Jose, California University Press, 2003. Pp 279-292.

[32] SPECT - footonemissioontomograafia (ingl Single Photon Emission Computerized Tomography)

[33] Newberg, A. B., d’Aquili, E. G., Rause, V. Why God won’t go away: Brain Science and the Biology of Belief. New York, Ballantine Books, 2002. Pp 1-10.

[34] Horgan, J. Rational Mysticism: Spirituality meets Science in the Search for Enlightenment. Boston and New York, Houghton Mifflin Company, 2003. Pp 25-26.

[35] Horgan 2003: 27.

[36] Dr Anne Kull, eravestluses. Mõeldagu selles kontekstis ka lausele ‘ja sõna sai lihaks’.

[37] Dungen 2005.

[38] Heidegger, M. Fenomenoloogia ja teoloogia. - Akadeemia. Nr 9, 1994. Lk 1915-34.

[39] Öelda millegi kohta ‘see on kokkusattumus’ ei ole teaduslik seletus.

[40] Joseph, R. (editor). Neurotheology. San Jose, California University Press, 2002. P 184.

2005-03-24

MärksõnaFreud

MärksõnaHeidegger

MärksõnaMarx

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaNietzsche

MärksõnaTehisintellekt

MärksõnaUsk ja uskmatus