Postkolonialism ja Eesti

Prindi

Tiit Hennoste

1

Asjad lähevad mõnikord täiesti teise suunda, kui esialgu kavandatud. Alguses oli mõte kirjutada lugu, mis seoks postkolonialismi (PK) ja eesti kirjandust. Katseid seda vormida mingiks tervikuks ma tegelikult ei teinudki. Panin alguses kirja tükke ja tükikesi ning kirjutasin põhimõttelisi seletusi mulle olulisena paistvate mõistete juurde, kasutades selleks Ashcrofti jt postkoloniaalsete uuringute põhimõistete sõnastikku (Ashcroft jt 1998). Kuni ühel unetul ööl selgis arusaam, et sõnastik ongi mu mõtete jaoks kõige sobivam vorm. Leidsin nimetatud sõnastikust kümmekond märksõna, mis seostusid kirjanduse ja keelega ning natuke muude mind huvitanud teemadega. Ja lisasin mõned, mis ma olen ise sisse toonud. Märksõnad on siin: ambivalents, autentsus, enesekolonisatsioon, hübriidsus, kolonialism, kreolisatsioon, mimikri, orientalism, pidžin- ja kreoolkeeled, suulisus, teine, topeltkolonisatsioon, tühistamine. Märksõnade all on määratlused, mis pärit põhiosas samast sõnastikust, ja neist lähtuvad minupoolsed edasiarendused eesti kultuuri.

Ambivalents / ambivalence

Ambivalentsi mõiste pärineb psühhoanalüüsist ja väljendab lihtsalt öeldes pidevat fluktuatsiooni mingi asja ja tema vastandasja tahtmise vahel. PK teooriasse tõi selle Homi K. Bhabha, kes kirjeldab selle kaudu koloniseeritava suhet kolonisaatoriga, mis ei ole kunagi puhas opositsioon, vaid ambivalentne ja keerukas, ühtaegu vastuseisul ja külgetõmbel põhinev seos (vt eriti Bhabha 1994: 85-92, 102-122). Väga harva on nii, et üks inimene on puhas dissident ja teine täielik kaasajooksik. Tavaliselt esinevad vastupanu ja kaasatöötamine koos, ühes ja samas subjektis, olles omavahel fluktueerivates suhetes. Ambivalentsus iseloomustab ka koloniaaldiskursuse suhteid koloniseeritud subjektiga, kuna see diskursus võib olla korraga nii koloniseeritavat ärakasutav kui hoidev.

Kõige olulisem on see, et ambivalents kaotab kolonisaatori ja koloniseeritava selge isanda-alluva vahekorra ja näitab nendevahelisi keerukaid seoseid. Koloniaaldiskursuse probleem on selles, et tema eesmärk on luua koloniseeritud subjektid, kes reprodutseeriksid kolonisaatori kombeid, väärtusi, tõdesid. Ühesõnaga, luua kolonisaatori matkija. Kuid selle asemel tuleb välja ambivalentne tegelane, kelle mimikri pole kuigi kaugel karikatuurist ja paroodiast. Ambivalentsi-mõiste kirjeldabki mimikri ja karikatuuri vahelist fluktueerivat suhet ja ambivalentsust, mis on koloniaalse dominantsuse jaoks põhimõtteliselt häiriv.

Kuna selline koloniaalsuhe on alati ambivalentne, siis on sellesse juba ette kodeeritud olemuslikud eeldused enese hävitamiseks, olenemata sellest, kas koloniseeritu hakkab sellele suhtele avalikult vastu või mitte. Selle vastuolu kohta ütleb Bhabha, et koloniaaldiskursus on sunnitud olema ambivalentne, sest tegelikult ei taha see kunagi, et koloniseeritavad oleksid kolonisaatori täpsed koopiad - see oleks liiga hirmutav.

Autentsus / authenticity

Autentsuse kontseptsioon on PKs oluline eelkõige kui poliitiline loosung: vabaneme (indo)euroopa koloniaalkultuuri mõjudest ja läheme tagasi kolonialismieelsete autentsete traditsioonide ja tavade juurde. Meil on sellest kirjutanud maausulised, Kaplinski jt, lähtealuseks keel: soome-ugri keelkond kui omaette autentne meelkond ja kultuurkond. Selle juures on kaks probleemi.

Esiteks, autentse kultuuri mõiste eeldab arusaama, et selline kultuur ei puutunud kunagi teistega kokku, elas üksinda, ilma laenamata. Kultuuri saab küll ajutiselt karpi konserveerida, näiteks eesti kultuur oli suure osa eelmisest aastatuhandest sakslaste tehtud konserv. Kuid ma arvan, et autentset kultuuri ei ole olemas, kõik kultuurid on hübriidid. Ka esimese aastatuhande eesti kultuur oli eelmiste koloniseerimislainete tulemus. Seega ei saa dekoloniseerimine olla tagasiminek autentsuse juurde, kuna viimane on liiga ebakindel mõiste. Milline kultuur on väärtuslikum, kas sakslaste-eelne, 13.-18. sajandi oma või ärkamisjärgne, seda tuleb otsustada teistele alustele toetudes. Muide, mõnikord tõlgendatakse autentsena lihtsalt mõnd vanemat, eelkõige üle-eelmist kultuurikihti.

Teiseks, soome-ugri keelesuhted on teoreetiline konstruktsioon ja selle aluseks olev keelkondade teooria on konstrueeritud just indoeuroopa kolonistide poolt ja nende tarvis. Implitsiitselt oli selle teooria taga vajadus eristada ennast madalamatest keelkondadest, mille esindajad pole loonud indogermaanidega võrdväärseid väärtusi. Meenutame vaid ungarlaste probleeme, kui selgus, et nemad, uhke Euroopa kultuurrahvas, pidid selle lähenemisviisi järgi kuuluma kokku mingite Siberi nomaadidega.

Enesekolonisatsioon / self-colonization

Ma ei ole leidnud PK kesksetelt teoreetikutelt mõistet “enesekolonisatsioon”, kuigi on selge, et enesekoloniseerimine kui tegevus oli olemas ka klassikalistes koloniaalmaades. [1]

Samas on see mõiste väga oluline eesti kultuuri seletamiseks. Enesekoloniseerimine tähendab protsessi, mille kaudu autoriteetne kiht koloniseeritavaid võtab ise ja vabatahtlikult omaks kolonisaatorite väärtused, kombed, kultuurimudelid jms ning asub neile toetudes muutma oma kultuuri kolonisaatorite kultuuri sarnaseks. Eestlaste enesekoloniseerimine algab 18. sajandil vennastekoguduse liikumise kaudu, jõuab pöördekohani ärkamisajal ja kulminatsiooni nooreestlaste ajastul. Seejärel võime kõnelda eesti kultuurist kui koloniseeritud kultuurist.

Oluline on, et sellele kultuurile saame kohaldada suure osa PK teooria keskseid mõisteid:

-  eesti kultuur on tüüpiline hübriidkultuur ja temaga saab siduda kreoolsuse ja pidžini mõisteid;
-  suhe eestlase ja kolonisaatorite vahel sisaldab suure annuse ambivalentsust;
-  eesti kultuuri ja eesti inimest võime eriti 19.-20. sajandi vahetusel iseloomustada kui mimikri ja karikatuuri ühendust.

Samas ei ole asi nii lihtne. Nimelt tuleb eesti kultuuris sisse veel üks ambivalentne olukord. Ühelt poolt võeti üle Euroopa mudelid ja oldi selle üle uhke. Teiselt poolt võideldi samal ajal kolonisaatorite vastu, iseseisvuse eest. Seega, eesti kultuuris langesid võitlus iseseisvuse eest ja enesekoloniseerimine tihedalt kokku. Veel enam, nii tollaste eesti kui Euroopa ideoloogide arvates pidi enesekoloniseerimine olema iseseisvuse eelduseks. Euroopa kõneles 1917. aastal palju sellest, kas ja kes on Ida-Euroopas valmis iseseisvuseks. Valmisoleku all mõeldi just seda, kui hästi on omandatud euroopalik kultuurimudel ja mil määral on olemas inimesed, kes seda mudelit valdavad ja järgivad. Teisisõnu, mil määral on olemas omast soost vabatahtlikud kolonisaatorid.

Teine asi on selles, et eesti kultuur ei võtnud enesekoloniseerimise käigus koloniaalmudelit üle mitte korraga, vaid järk-järgult, alustades hoopiski selle madalatest osadest (didaktiline kultuur, alamklasside kultuur) ja alles pikkamööda jõudes tollase mudeli kõrgema pooleni.

Hübriidsus / hybridity

See on üks enimkasutatud ja enimvaieldud termineid postkolonialismis ja viitab tavaliselt uutele transkultuurilistele vormidele, mis on kolonisatsiooni poolt loodud kultuuride kontakttsoonis. Hübriidsusel on mitu vormi: poliitiline, keeleline, kultuuriline, rassiline jne. Keeleliselt võtab hübriidsus pidžini ja kreoolkeele vormi. Oluline selle mõiste kasutaja on Homi K. Bhabha, kelle Bahtinile toetuv analüüs kolonisaatori ja koloniseeritava suhetest rõhutab nende vastastikust sõltuvust ja nende olemuste ühist konstrueerimist. Kõik kultuurilised väited ja süsteemid on konstrueeritud ruumis, mida ta nimetab “Third Space of Enunciation”. Kultuuriline identiteet tuleb alati esile selles vastuolulises ja ambivalentses ruumis, mis teeb viitamise kultuuride puhtusele kui hierarhia kõrgemale astmele mõttetuks (vt Bhabha 1994).

Kolonialism / colonialism

Kolonialismi mõistet kasutatakse eeskätt märkimaks kultuurilise ärakasutamise spetsiifilist vormi, mis seostub Euroopa ekspansiooniga viimase 400 aasta jooksul ehk renessansijärgsel perioodil. Seega see on europotsentristlik koloniaalmudel, mille aluseks on binaarne suhe Euroopa contra muu maailm ja kus koloniseeritud subjekti iseloomustatakse kui teist. Teiseks, see on mudel, millel on omad selged ajalised piirid. Sellest lähenemisest lähtub kogu postkolonialistlik arutlus.

Tegelikult on selline mudel omakorda kolonialistlik: arutlus lähtub sellest, et Euroopa on üks ja on koloniseerija. Sellega ei seota varasemat kolonialismi ja mis eriti oluline, sellega ei seota Euroopa-sisest kolonialismi. Loomulikult on neil oma eripära, aga analoogia on siiski selge ja tugev.

Laiemalt iseloomustab kolonialismi mõiste Impeeriumi suhet perifeeriasse, provintsi, marginaalsesse ja barbaarsesse. See on tsiviliseeritud ala ja teda ümbritseva perifeeria suhe. Kui võtame omaks selle tõlgenduse, on kerge näha, kuidas selline piir on läbi ajaloo liikunud Euroopa keskmest järjest kaugemale. Teisalt, ka ühiskonna-siseseid vertikaalseid suhteid on võimalik tõlgendada koloniaalsuhetena. On selge analoogia näiteks koloniaalsuhete ja seisuste, kihtide, klasside (nt aadel ja talupoeg) vaheliste suhete vahel või meeste ja naiste suhete vahel.

Kui tõlgendada kolonialismi nii, siis näeme, kuidas keskaja ja vararenessansiaegses Euroopas on olemas selge koloniaalsuhe aadli ja talupoegade kui teise vahel. Ümber losside laiub metsik maa, mida tuleb koloniseerida ja mille vastu end kaitsta. Talupojad esindavad kultuuri, millel pole mingit suhet sealsamas levinud kõrgkultuuriga. Vastandatakse kultuur (= aadli kõrgkultuur) ja selle puudumine (= tegelikult suuline kultuur). Suhe talupoja ja kõrgkihi vahel on selgelt ambivalentne. Talupoeg kui mõiste on selgelt kõrgkihi konstrueeritud nähtus.

See piir hakkas ühe ühiskonna seest väljuma aastatuhandevahetuse paiku, lahkus teistele mandritele renessansiajal ja kadus Lääne-Euroopast ehk alles 19. sajandi käigus. Veel 19. sajandi lõpu kohta võime Anatole France’i “Nüüdisaegses loos” lugeda mõne tegelase arutlusi talupoegadest kui loomadest.

Enne lahkumist Euroopast liikus see piir Lääne-Euroopast järjest kaugemale ja jõudis 13. sajandil Eestini. Võime öelda, et Eesti ala oli alates 13. sajandist Euroopa osa, aga eesti talupoja seisukohast oli ta seda just samamoodi, nagu India oli Euroopa osa, kui ta kuulus Briti impeeriumisse. Eesti oli tüüpiline koloniaalmaa. Tulles tänapäeva, näeme, et kolonialistlikust lähenemisviisist, kuigi nõrgemal ja spetsiifilisemal kujul, saame kõnelda ka eesti ühiskonna ja kultuuri sees, näiteks suhtumises võru kultuuri ja keelde.

Kreolisatsioon / creolization

Kreolisatsioon märgib kultuurilise segunemise ja muutuste protsessi, mille tulemuseks on kreoolühiskond ja -kultuur, ning sellises laias tähenduses võime tänapäeval suuremat osa ühiskondadest kirjeldada kui kreoolseid. Kui jääda PK juurde, siis saaks sellistest kõnelda eeskätt kariibi ja Lõuna-Ameerika kultuuride puhul. Minu arvates on sama mõttekas kasutada seda mõistet ka suure osa Ida-Euroopa kohta, sh eesti kultuuri ja ühiskonna kohta.

Mind huvitab siin lisaks pidžin- ja kreoolkultuuri suhe. Pidžinkultuur on lihtne kahe kultuuri alusel loodud uus kultuur, see on kultuur ilma rahvata. Kreoolkultuur on kultuur, mis on endale kasvatanud rahva, kes teda algusest peale kasutab. Kreolisatsioon on pidevalt toimuv protsess, mitte produkt. Selles on pidevalt ja vastastikuses seoses kaks protsessi: sobitumine uue kultuuriga ja interkulturatsioon kui protsess, milles toimub segunemine ning vastastikune kultuuriline andmine ja saamine.

Sellest seisukohast võime vaadelda eesti kultuuri alates 19. sajandist, eriti alates ärkamisajast, kui kreoolistuvat pidžinkultuuri. Ärkamisaeg on eesti pidžinkultuuri esimese variandi loomise ajajärk. See oli lihtne, saksa biidermeierist laenatud sõnavaraga (mitmed kultuurinähtused, laulupidu jms) ja oma kultuurigrammatikal põhinev kultuur. Sellest hakkas tekkima kreoolkultuur sajandivahetuseks, kui rahvuslik intelligents oli õppinud ära uue kultuuri keele ja hakanud andma seda edasi oma lastele. Kuid sellele tuli peale uus pidžinilaine, mille lõid nooreestlased, kes sealjuures said selgelt aru oma loodud kultuuri pidžinloomusest (vrd: “Me oleme teoreetilised eurooplased”). See uus kiht hakkas kreoolistuma 1930. aastatel. Aga enne, kui ta jõudis korralikult kreoolistuda, tuli uus kolonisatsioonilaine nõukogude kultuuri näol, mis proovis luua oma pidžinit. See omakorda hakkas kreoolistuma 1960. aastatel, kui rahvas hakkas omaks võtma uusi mudeleid ja uut kultuurikeelt. Nii võime kõnelda eesti kultuuris kolmest pidžinikihist, mis on andnud oma panuse eesti hübriidsesse kreoolkultuuri.

Mimikri / mimicri

Mimikri lähtub ambivalentsest suhtest kolonisaatori ja koloniseeritava vahel. Koloniaalpoliitika küllalt tavaline eesmärk on olnud ergutada koloniseeritavat matkima kolonisaatorit, kasutama tema vaateid, väärtusi, institutsioone jne, et luua koloniseeritavast enda koopia (vt Bhabha 1994: 85-92). Oluline on, et selle tulemuseks ei ole kunagi kolonisaatori täpne, vaid pigem ebaselge, määrdunud koopia, mis sisaldab korraga nii sarnasust, karikatuuri kui ka teatud ähvardust kolonisaatori suhtes. Mimikri hirmutav loomus ei tulene mitte sellest, et koloniseeritu hakkab vastu vms. See tuleneb pidevast ja püsivast pisikesest mittesarnasusest, mis pidevalt ja vaikselt sugereerib, et koloniseeritava identiteet ei ole ikkagi seesama, kuigi väliselt oleks kõik nagu korras. Kasutades Oskar Lutsu sõnu: on ja ei ole ka, ei ole, aga on siiski. Ja selliselt toob mimikri koloniaalse domineerimise kindlusesse pideva ebakindluse, mis valitseb kolonisaatori kontrollis koloniseeritu käitumise üle.

Ei ole raske näha, et just selline suhe on olnud väga tavaline eestlase ja tema kolonisaatorite vahel: eestlane oli nagu nõukogude inimene, aga ei olnud ka, Eesti kolhoosnik oli nagu kolhoosnik ja ei olnud ka.

Huvitav on ka see, kuidas toimub võnkumine sarnasuse ja karikatuuri vahel. Võime näha, kuidas aja jooksul liigub suhe alguses sarnasuse poole ja sealt karikatuurini. Eesti 20. sajandi kultuuris on olnud tugev avalik vastuseis paroodiasse kalduvatele mimikritegelastele (kadakasakslane, pajuvenelane jms), kuid samas pole me kuigi palju tõsiselt arutanud selle üle, kui palju me kõik oleme hübriidid ja kui palju mimikritegelased. Püsiv vastuseis sakslastele vms ei tähendanud ju tegelikult seda, et eestlane oleks olnud enne 19. sajandit mingi autentse kultuuri esindaja. Ta muutus aegamisi - läbi keele, läbi luteri usu, läbi kirjanduse - koopiainimeseks.

Teisalt pakub huvi olukord, kus koloniseeritav ise ei suuda eristada matkimist ja paroodiat, nagu eesti ajaloos 20. sajandi alguse kadakasaksluses. Omaette probleemiks on see, kuidas suhestuvad omavahel tegelik mimikri ja selle kujutus kirjanduses, mis võib väänata seda palju enam paroodia suunas - nagu 20. sajandi alguse kirjanduses, kus seda nähakse rahvusliku ideoloogia vaatenurgast (nt Kitzbergi Veli Henn või veidi hiljem Lutsu sapine jutt monokliga pastlamehest eesti kultuuris). On selge, et asi oli hoopis teisiti tegelikkuses, linnaagulis ja mõisarahva seas. Minu arvates on just parodiseerunud mimikrisuhe väga oluliseks aluseks kogu Andrus Kiviräha loomingule. Sinna kuulub Rehepapi-ajastu sakste ja eestlaste ambivalentne suhe, sinna kuulub “Liblika” maailm, kus lisaks eesti teatri sünnile elab ka teine, teatrimaailma mimikri. Ja rohkesti leidub seda “Ivan Orava” tegelastes näitena nõukogudeaegsest mimikrist.

Orientalism / orientalism

Edward Said on kirjutanud orientalismist kui protsessist, mille kaudu Lääne mõtlemine on konstrueerinud Ida lähtudes eeldatavast olemuslikust erinevusest Ida ja Lääne vahel. Seega tegu ei ole mitte teadmistega ja nende kogumisega Ida kohta, vaid Ida konstrueerimisega lähtudes kindlatest kujutluspiltidest, stereotüüpidest ja ideoloogiast. Kusjuures tegu on võimusuhtega, milles Lääs on domineeriv ja Ida alluv pool (vt Said 1991).

Kui vaatleme koloniaalsuhteid ka Euroopa-siseste suhetena, siis võime uurida sedagi, millisena on Lääne-Euroopa konstrueerinud Eesti-mõiste. Ka siin on ühelt poolt tegu sellega, et pikka aega lähtuti olemuslikust erinevusest eestlase ja lääneeurooplase vahel. Kuid veel olulisem on see, et kuni viimase ajani on Eesti-mõiste lihtsalt puudunud Euroopa jaoks.

Meid hakatakse konstrueerima alles nüüd. Seega on meile oluline uurida seda, milliste protsesside kaudu on jäetud Eesti-mõiste Euroopas konstrueerimata. Mida on tehtud selleks, et seda mitte konstrueerida. Kuidas ja millest on vaikitud.

Siin on analoogia nähtusega, mida Juri Lotman on nimetanud “õiguseks eluloole”. Millisel rahval on õigus eluloole? Kes kirjutab selle eluloo? Milliste kaanonite järgi ta seda teeb? Meie oleme kuulunud maailma sellesse ossa, kel pole olnud seni õigust oma eluloole. Ja selles valguses tuleks kõnelda meist kui rahvast, kes on igatsenud oma elulugu.

Lisaks, õigus eluloole on Euroopa kultuuris nähtus, mis on piiratud inimese vanusega. Üldjuhul on see õigus ainult täisksvanul. Lapsel ei ole õigust eluloole. Siit tuleb eesti kultuuri esimene ja suurim igatsus: olla täiskasvanu. Tuues analoogia inimese keelelise arenguga, võime öelda, et selle arengu eripärane periood on teismeiga, kus võetakse omaks oma kamba keelelised väärtused, vastandatakse ennast vanematele jne. Eesti kultuuri omapäraks on äärmiselt lühike teismeiga. Ja sellele on lisandunud tahtmine iga hinna eest mitte võtta omaks teismeliste kamba väärtusi, vaid olla võimalikult ruttu sellised nagu meie isa ja ema. Ainult kes on meie ema ja isa?

Veel enam, eesti kultuuri konstrueerivad uurijad on teinud kõik, et näidata meie teismeliseaega võimalikult lühikesena, ja kirjutanud, kuidas mahajäänud eesti kultuur tegi 19. sajandi lõpust kuni nooreestlasteni mahajäämuse tasa ja edasi oli tavaline Euroopa kultuur. Minu arusaam sellest on olnud põhimõtteliselt teistsugune ja sellest olen ma kirjutanud “Hüpetes modernismi poole” ja “20. sajandi 19. sajandi kirjanduses”.

Pidžin- ja kreoolkeeled / pidgins and creoles

Kaks või enam keelt võivad omavahel põimuda nii, et nende baasil luuakse uus keelevariant. Selline variantide süntees võib võtta erisuguseid vorme. Kõige olulisem sedasorti protsessidest on pidžiniseerumine, mille kaudu luuakse uus keel, mida nimetatakse pidžinkeeleks (Pidgin English, Tok Pisin jms). Pidžinkeeled sünnivad tavaliselt praktilise eesmärgiga, eelkõige kaubandusliku suhtluse tarvis. Grammatika võetakse oma keelest, sõnavara aluseks on tavaliselt mõne üldlevinud keele sõnavara. Tulemuseks on lihtne, vähese sõnavaraga ning lihtsa grammatikaga keel, mille asjast huvitatud inimesed ära õpivad.

Pidžin on keel ilma rahvata. Ta on kõigile võõrkeel. Kui seda hakkavad kasutama pered ja nende lapsed õpivad selle ära kui emakeele või olulise keele, siis võib juhtuda, et pidžin kreoolistub ja temast tuleb kreoolkeel. Tekivad uued sõnad, mis on pärit eri allikatest, ilmuvad uued morfoloogilised ja süntaktilised struktuurid jne. Kreoolkeel on seega pidžin, mis on endale kasvatanud rahva, kes teda sünnist peale kõneleb ja põlvest põlve pärandab.

Kui neid mõisteid oluliselt avaramalt tõlgendada, võib kõnelda näiteks eesti kirjakeele sünnist pidžin- ja kreoolkeele terminites: 19. sajandi teisest poolest alates pidžinina arenenud keel kasvatas endale 20. sajandi esimesel poolel rahva, sundides uue keele kooli kaudu rahvale peale ning surudes alla ja hävitades konkureerivad allkeeled, vanad kohamurded.

Suulisus / orality

Postkoloniaalsed kultuurid on kõik olnud seotud suulise/kirjaliku keele dihhotoomia probleemiga, eriti siis, kui kolonialismieelne omakultuur oli suuline ja koos kolonisaatoritega tuli ka kirjalik kultuur. Postkoloniaalsed kultuuriuuringud on revideerinud käsitust suulisuse ja suuliste kultuuride osatähtsusest ning jõudnud äratundmisele, et kirjaliku kultuuri domineerimine tsivilisatsiooni ideede konstrueerimisel näitab ainult osa kultuurist. Ka kirjalikes kõrgkultuurides on alati olnud omad keerukad suulised alakultuurid, millest lihtsalt on vaikitud.

Kolonialismi ja europotsentristliku kultuurimudeli jaoks oli kirjalik kultuur ja kiri domineerimise, tõe ja autoriteedi vahend. Normkirjakeele (tavaliselt kolonisaatormaa kirjakeele) mõiste oli aga valitseva retoorika konstrukt, mille eesmärgiks oli rangelt eraldada kese perifeeriast.

Sellest lahtiütlemine viis postkoloniaalsetes ühiskondades suulise kultuuri ümberväärtustamisele ja arusaamale, et suulisus on postkoloniaalse kirjutamise eeltingimus. Sellega seoses rõhutatakse, et suuline kultuur ei olnud kultuuri vanem kaduv vorm, vaid et ta eksisteeris pidevalt paralleelselt koloniaalse kirjaliku kultuuriga, kusjuures oli sellega pidevas vastastikuses suhtluses, ja et kirjalik ei olnud kõrgem. Samuti tõstetakse esile, et suulised tekstid ei ole primitiivsed sotsiaalsed aktid, vaid niisama keerukad esteetilised konstruktid kui kirjalik kirjandus.

Praktikas tähendab see nii suuliste vormide haaramist kultuuri (laulud) kui ka suulisuse kasutamist kirjalikes tekstides. Kirjakeel asendatakse rahvuskeelega, mis baseerub eelkõige suulisel traditsioonil. See omakorda viib arusaamiseni, et rahvuskeel on elav, dünaamiline ja muutuv nähtus, mitte ainult lingvistiline struktuur (nagu normkirjakeel). Ja allkeelte vaheline hierarhia lammutatakse ning kogu keelt vaadeldakse kui heterogeenset kogumit, milles on ainult variandid (vt tühistamine).

Siin on selge seos tänapäeva keeleuurimisega, kus järjest enam tegeldakse suulise kõne uurimisega ja rõhutatakse, et just suulises keelekasutuses tuleb välja keele kogu kasutuspotentsiaal ja grammatiline repertuaar (vt nt Hennoste 2000a).

Teisalt, postkoloniaalsed maad võtavad endistelt kolonisaatoritelt üle keelt ja kultuurivorme, mis võimaldavad neil oma sotsiaalset ja kultuurilist identiteeti saavutada ja väljendada. Nii püütakse saavutada laiemat auditooriumi ja ühtlasi kõnelda keeles, mis oleks arusaadavam näiteks inglise keelt kõnelevale auditooriumile maailmas.

Vaadates praeguse eesti kirjanduse keelt, näeme, et selles on kõrvuti ja segamini kasutusel palju erinevaid allkeeli ja arusaamu keelest. Saab kõnelda suulisuse osatähtsuse väga suurest tõusust, kuna esimest korda on suulise keelekasutuse võttestik toodud laialt kirjalikku kirjandusse ja suuline kirjandus ise tõstetud palju olulisemaks kui varem (vt ka Hennoste 2000b). Samal ajal elab kolonialistlik mudel edasi osas kirjanduses, kooliõpetuses ja õpetajate keelelistes arusaamades ning eriti tavalugeja käsituses keelest üldse ning kirjanduskeelest eraldi.

Postkolonialistlikke arusaamu nii keeles kui kirjanduses esindab peaaegu puhtal kujul võro regionalism. Selle arusaam eesti ja võru suhetest on selgelt koloniseeritu suhe kolonisaatorisse. See käsitab eesti kirjakeelt kui imporditud keelt, rõhutab suulise traditsiooni tähtsust jne.

Teine / other

Teine on keegi/miski, mis erineb minust, vastandub minule. Teiste olemasolu on otsustav siis, kui me tahame defineerida, mis on normaalne, loomulik, õige, ja lokaliseerida oma kohta maailmas. Koloniseeritud subjekti on iseloomustatud kui vastandit eurooplase üldtunnustatud meie-väärtustele, nt primitivismi ja kannibalismi kaudu.

Väikeste variatsioonidega on samasugune suhe olnud aluseks ka Lääne-Euroopa ja Eesti suhetele. Läbi sajandite on eestlasi kirjeldatud negatiivsetes terminites: metsikud, taltsutamatud, uskmatud, joodikud, laisad, liigsööjad, vargad, mitmenaisepidajad jne. Siin näeme ka seda, milles erineb eestlane kui teine klassikalisest koloniaalsest teisest. Viimane on konstrueeritud üldiselt n-ö üldinimlikele väärtustele toetudes. Seal läheb piir pigem inimese ja mitteinimese vahelt. Eestlanegi oli alguses sellise piiri taga (Henrik kõneleb inimsöömisest ja mõned Balti parunid peavad eestlasi veel sajandeid hiljem pigem loomadeks). Aga üldiselt muutus eestlane tegelaseks, kes konstrueeriti eeskätt väljapoole kristlikke väärtusi. Ei ole raske näha, et need omadused, mis eestlasele külge riputatakse, ei ole suvalised, vaid puudutavad peaaegu kõik kristliku elu tuuma: eestlane on inimene, kes rikub süstemaatiliselt kümmet käsku või teeb surmapattu.

Teise kodustamisest kõneldakse PKs kordamise, imitatsiooni ja sarnastamise terminites. Need tegevused on eesti kultuuriloos hästi tuttavad, kuigi meie oleme kõnelnud rohkem “lünkade täitmisest”.

Topeltkolonisatsioon / double colonisation

Topeltkolonisatsiooni mõistet kasutatakse PK teoorias feministlikult, tuues välja, et naised olid diskrimineerimise objekt nii üldiselt kui ka eraldi - soolise diskrimineerimise objektina. Teisisõnu: kolonialism mõjutas mehi ja naisi erinevalt. See on kindlasti nii. Mina aga olen kasutanud sama sõna teises tähenduses: topeltkolonisatsioon on olukord, kus sama kultuuri või ühiskonda koloniseeritakse kaks korda eri kolonisaatorite poolt, kellel on erinevad omakultuurid, nii et koloniseerimine erineb kummalgi juhul tunduvalt.

Eesti ajalugu on sellise topeltkoloniseerimise näide. Alates 13. sajandist oli Eesti ala sakslaste koloniaalvaldus ja see tõi sisse Lääne-Euroopa koloniaalkihi, mis eriti tugevalt muutis ühiskonda 19. sajandi keskel, eestlaste enesekoloniseerimise ajajärgul. Alates 18. sajandist lisandus sellele Vene võim, mis lõi topeltkolonisatsiooni olukorra ja tõi juurde Ida-Euroopa koloniaalkihi, eelkõige ja eriti tugevalt 19. sajandi lõpul esimesel venestusajal. Sellele järgnes uus idasuunaline kolonisatsioon koos nõukogude võimuga, kusjuures see uus kolonisatsioon toetus lisaks oma ideoloogiale ka tugevalt eelmisele koloniaalkihile, 19. sajandi vene kultuurile.

Tühistamine / abrogation

Termin viitab postkoloniaalsete kirjanike taotlusele keelduda keeleliigendusest, mis jagab keele korrektseks inglise normkeeleks ja sellega seotud dialektideks või marginaalseteks variantideks. Seega astutakse vastu tuntud klassikalisele keelepildile, mille aluseks on arusaam normkeele suuremast väärtusest (vt ülevaatlikult Hennoste 2000c). Sellise allkeelte hierarhia tühistamise oluline komponent on arusaam, et igasugune keelekasutus on alati mingi allkeele kasutus ja kõik allkeeled on sellisena mingis mõttes marginaalsed mingi illusoorse standardi suhtes. See lähenemine on postkoloniaalsetes kultuurides tegelikult aluseks näiteks arusaamale, et üle ei tuleks võtta mitte Standard English, vaid erinevad keelevariandid.

Toetudes allkeelte samaväärtuslikkusele saame nurgakivi teooriale, et kolonisaatori keele ülevõtmine ei pea tooma ilmtingimata kaasa kolonisaatori mõisteparadigmade ülevõtmist. Tühistamine tähendab pigem, et “isanda maja” on alati endale sobivaks sisustatav.

Eesti kultuuris on selline arusaam olnud seni üsna vähe esindatud ja selle vastuvõtmine on olnud väga valuline. Ma olen sellist lähenemist kirjeldanud artiklis “Eesti keele arengud: totalitaariast polüloogiasse” (Hennoste 1999), millele järgnes terav ja valuline vaidlus (vt “Keel ja Kirjandus” 1999-2000).

Kirjandus

Aschroft, Bill, Gareth Griffiths, Helen Tiffin 1998. Key Concepts in Post-Colonial Studies. London-New York: Routledge.

Bhabha, Homi K. 1994. The Location of Culture. Routledge (eriti olulised on artiklid “Of mimicri and man: The ambivalence of colonial discourse”, lk 85-92; ja “Signs taken for wonders: Questions of ambivalence and authority under a tree outside Delhi, May 1817”, lk 102-122).

Hennoste, Tiit 1999. Eesti keele arengud: totalitaariast polüloogiasse. - Keel ja Kirjandus 2, 88-96.

Hennoste, Tiit 2000a. Sissejuhatus suulisesse eesti keelde I. Taust ja uurimisobjekt. - Akadeemia 5, 1117-1150.

Hennoste, Tiit 2000b. Eesti kirjanduse keelest modernismi, postmodernismi ja postkolonialismi taustal. - Vikerkaar 7, 69-79.

Hennoste, Tiit 2000c. Allkeeled. - Eesti keele allkeeled. Tartu ülikooli eesti keele õppetooli toimetised, 16. Toim T. Hennoste. Tartu, 9-56.

Said, Edward W. 1991. Orientalism: Western Conceptions of the Orient. London: Random House (esmatrükk 1978).


Artikkel on varem avaldatud:

Tiit Hennoste, Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986-2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2003, lk 303-314.

esmatrükk: Tiit Hennoste, Postkolonialism ja Eesti. Väga väike leksikon. Vikerkaar 2003, nr. 4/5, lk. 85-100 (85, 88-89, 92-93, 96-100)

tõlge vene keelde: Raduga 2004, nr 4, lk 115-126.

1

[1] Tänu Kajar Pruulile leidsin artikli korrektuuri lugemise ajal, et seda mõistet on minuga üsna samasugusel moel kasutanud Alexander Kiossev kirjutades bulgaaria kultuurist. Vt http://www.online.bg.kultura/my_html/biblioteka/ bgvntgrd/e_ak.htm

2005-03-14

MärksõnaEesti ajalugu

MärksõnaKirjandus

MärksõnaPostkolonialism