Oodates maid

Prindi

(KK)

1

Lähenemas on üleeuroopaline tähtpäev, mil intuitiivteadustele pühendunud naisterahvad lendavad uuenenud Euroopa keskpaika Blocksbergi mäele, et tähistada seal pidustustega poliitiliselt korrektset, kuid natolikult tugevat ajastut.
See on üks võimalus, kuidas asja võtta. Tegelikult on raske uskuda, et tegelikult oli Eesti euroreferendumi pooltprotsent 66,6. Lihtsalt mõistetavatel põhjustel hämatud nende kümnendikega veidi. See kõlab järjekordse tavaeestiliku vingumisena.
Igasugu levivate rahvalikke hirmude ekvivalent poeesias saab siia nüüd kirja:

Hommikul, kui tõusid vanad,
Ukse pealt nad kirja leidsid:
"Teie tütar Anna Nana
Pole enam süütu neitsi."
(Svejk)

Sest tõesti, mis mõttes me kuulume Euroopasse? Hansa päevilt? Kui Venemaa Euroopasse ei kuulu, aga meie olime moskoviitide impeeriumis pea kogu selle aja, mil moodne Euroopa formeerus, siis...
Hilisärkamisaja lõpul alles taheti saada eurooplasteks, lisaklausel: kuid jääda ka eestlasteks! - oli loogiliselt võttes eestluse vastandamine eurooplusele. Kas järgnenud paarkümmend aastat kolkavabariiki ja siis igavik vennalikus sotsialistlikus peres seda euroopaprojekti just väga palju edasi viis, on ausalt öeldes küsimärgi all. (?)
Eesti on ajalooliselt olnud Euroopaga seotud vaid ülemkihi kaudu, kuhu kuulusid muulased või eestlased, kes üritasid oma rahvust unustada. Siinne ajalugu on pea alati olnud kellegi teise, suurema ajaloo kõrvalprodukt. Tulemuseks paistabki olevat hilinenud ühiskond, mis peab kibekähku vahepealse tasa tegema. Kui jaksab. Sest tasa on teha terve maailm.

Positiivne on, et kiirus soosib infantiilsust, selleks, et pidevalt muutuda ja areneda, ei tohi küps olla. Üsna totter tundub praeguses ajahetkes soovitus aeg maha võtta. Et nüüd on kõik tehtud, las jamavad lätlased-leedukad või Brüssel, aga meie puhkame. Ei ole ajalool lõppu, ei ole.
Kardetavasti hakkab Euroopa Liit aina enam meenutama kadunud hiilgust ja vanadekodu. Nii elanikkonna vananemise kui ka seniilsete unistuste pärast ülivõimust.
Tegelikult saabki olema huvitav, et kui Euroopa asub tõsiselt konkureerima USAga, siis kumma poole Eesti valiks. Et kas ninjakilpkonnad neljakesi saaksid jagu supermanist ja ämblikmehest. Ausalt öeldes ei usu, et truudus on meie au.
Senine, põhiväärtusi kandev lipp:

(JPEG)

Ultramoodsa hollandlasest arhitekti ja disaineri Rem Kolhaasi pakutud uus eurolipp:

(GIF)

Siiani on rahvuslik triipkood kahjuks jäänud tagasilükatuks. Kusjuures, see on veel viimase laienemise eelne variant, praegune lipp oleks palju uhkem.

Ühesõnaga, Õhtumaa käib alla, valged jäävad vanaks..., aga kes siis tööd hakkavad tegema? Mõistatamisega ennast vist küll vaevama ei pea, on üsna kindel, et lähikümnenditel uueneb Euroopa arhitektuurgi, suurlinnapiltidesse kerkib mosheesid nagu seeni. Ja Türgi lähenemiskatsete eest kõrvalepõiklemine asja ei muuda. Usklikke hakatakse palvusele kutsuma Sitsiiliast Nordkapini. Tüütu on muidugi, et selline asi toob kaasa väsitavaid ususõdu ja rassirahutusi.
Maakaart keeratakse jälle teistpidi. Liigume ühest perifeeriast teisse. Siiski on eurovastaste retoorikas kõlanud väited liitude sarnasusest veidrad. Et mis mõttes ajalugu kordub, Kadrioru rõdult viipab paks Prodi käsilane Nato baaside töötajatele ja nendega liitunud pintsaklipslastele? Või küüditatakse Eesti eliit loomalennukites eluks kõlbmatutesse Euroopa metropolidesse, naised ja lapsed saadetakse aga sundasumisele Oxfordi, Cambridge’, Sorbonne’, Bolognasse, Heidelbergi? Meie maale tuleb sadu tuhandeid muumaalasi ja põllud jäävad sööti?
Sellised ajaloo kordumise ideed meenutavad Prantsuse kindralstaabi kramplikke püüdeid sakslastega pidevalt eelmist sõda sõdida. Ei läinud need katsed hästi, ei läinud.
Ühesõnaga, mineviku mäletamine tulevikku elamisväärsemaks ei muuda, kui üldse, siis vahest vaid meelelahutuslikust aspektist.

Umberto Eco: Erasmuse programm kui tõuaretus.

Vähemalt üks asi on praegu juhtuvas selgelt positiivne. Kogu võimas dokumenditõlkimine tuleb kasuks ka eesti kultuurile, sest enam ei saa väiksusele rõhudes kõiges ülejala lasta, uute terminite loomine ja täpsustamine aitab keelelisele selgusele kindlasti kaasa.
Aga mitte sellest ei tahtnud president rääkida, nagu pole ta tahtnud rääkida ka muust, sellest, et asi on ikka väga eliidimaiguline.
Teine Eesti võib kummitama hakata kogu Euroopas. Ja mitte selles mõttes, et Lääne-Euroopa kardab iseenda leiutatud Ida-Euroopa sissemurdmist. Lihtsalt, kogu kahekümnes sajand näitas, mis juhtub, kui mõned ühiskonnakihid, näiteks töölisklass või väikekodanlus pitsitada saavad. Kui teoks saab tõepoolest mingi eliidiprojekt, millest kasu saavad happy few ja suurkorporatsioonid, siis võib ajalugu mingis haiges vormis isegi korduda küll.

Eesti on senini innukalt pailast teinud.

Aga kuidas selle jätkusuutlikkusega jääb, kui kasvatajatädid enam ei ütle: “tubli, väga tubli väike Eesti, aga saad ju veel paremini, onju?” Mida me saame teistelt õppida? Milliseid kogemusi saame üle võtta näiteks Iirimaalt? Inglise keele?
Sest olgem ausad, peale võidetud eurovisiooni ei ühenda meid miski.
Soome näiteks liitus Euroliiduga pärast lama! perioodi, mil peale äkilist käpulilendamist oldi valmis pohmas peaga õppima ükskõik kellelt, kuidas majandust päästa. Ja läkski paremaks. Peamine kogemus on selles, et Nokia võitis ELi firmana, European Union hõlbustas enese müümist võrreldes Finlandiga kordades, tõenäoliselt jäi seepärast nende peakortergi Soome. Aga jälle, see neetud ruineeriv tõsiasi, et Eesti Nokia on siiani leidmata.
Kuidas tulla toime teadmistekesksuse väljakutsega, kui ressurssi, nii inim kui materiaalset, jaguks selgelt vaid ühele-kahele maailmatasemel uurimissuunale? Kui sedagi.
Ja mis siis, kui nii väljapakutud geeni-, nano- kui infotehnoloogiad ei töötagi veidike pikemas perspektiivis? Kui meie nishsh teadmistekesksuses oleks hoopis midagi muud, kui senini pakutud?
Kas pärast paari võimalikku valearvestust jäävad eestlaste osaks auväärsed tanklatööd?

Eestlaste identiteet muutub.

Ja see on hea. Selles mõttes, et see on loomulik ja paratamatu.
Nõuka ajal kujundas eestlaseks olemist peamiselt vastandumine. Me ei olnud venelased, ega sovjetid.
Päris huvitav, kas nüüd läheb käima sama protsess. Eeldusi tegelikult on, kohe kargab meelde lõputu jamamine euronormidega. Senini on välja tilkunud tublisti näiteid erahuvidest, mille nimel surutud läbi igasugu kohalikke totrusi.
Kipub jääma mulje, et euroõigustus suudetakse leida ükskõik millele. Aga eks see olegi euroopalik, sarnane teistele liikmesriikidele, kus poliitikutel on vägagi mugav enda ebapopulaarseid ettevõtmisi seletada Brüsseli nõudmistega. Jah, ei lähene sellisel juhul Strasbourg töötavale rahvale, ei lähene.
Ja äkki hakatakse ettekirjutusi tegema ka rahvuspoliitikas. On avalik saladus, et peamine probleem venelaste integreerimisel pole mitte nende vähene huvi keeleõppe vastu, vaid eestlaste tõrjuv suhtumine.
Mis nüüd üldse venelastega saab? Kohe meenub Tõnu Õnnepalu hirmutav jutt enne euroreferendumit, kus ähvardati Euroopa Liidust väljajäämise korral Balti ühisriigi eest Lätiga, mille suurima rahvusgrupi moodustaksid ee... muulased, venekeelsed inimesed. Nüüdses Euroliidus ongi Balti venelasi meist rohkem.
Veidike kõhe on mõelda Eesti edukale rahvuspoliitikale. Juhul kui Tallinnast saab mingis mõttes Reval, suuresti muukeelne ja -meelne, kuidas siis saame toime võibolla sadade tuhandete uusasukatega lähikümnenditel, kui venelastegi integreerumine, kes siin ju kuuskümmend aastat elanud, on uimerdanud ebareaalsetes assimileerimis- ja väljasaatmisuidudes. Jõhkralt väljendudes, ega venelaste Eestisse sulandamise suhtes peale narkomaania ja AIDSi midagi targemat väljamõelda pole osatud.
Ja kui keskkonnakaitse võtab põlised põllu- ja metsamaad enda kontrolli alla, ja kui ebakompetentsed ametnikud magavad ka edaspidi mingeid rahalaevu maha, ja kui...
Mis teha, Realpolitik on Realpolitik, tähepärjast ja kompassist eemalehoidmine oleks olnud hullus. Kasvõi juhul, kui Venemaa mingite, kas tema enese majanduslikus ja/või riiklikus süsteemis aset leidvate ehk siis globaalsemate muutuste tõttu üritaks Kaliningradi enklaavi emamaaga liita, või võtta kontrolli alla Läänemere sadamaid, mis mõlemad mõistetavad eesmärgid. Ka pirakas ühisturuplats pole paha, kui muu ei õnnestu, siis turuvarblaseks ikka saab.

EMÜ loojad Jean Monnet, Robert Schuman ning Konrad Adenauer olid ennekõike visionäärid, aga ju nad ikka tarbisid liiga vähe, sest tolliliiduna sündinud Euroopa Liidu praegust kiiret politiseerumist nad ette näha ei osanud. Aga see just ongi tore, sest muutusi peab sündima, ilmad lähevad ju üha soojemaks, seelikud lühemaks ja esimestena lendlesid tänavu just kirjud liblikad.

1

2004-04-26

MärksõnaEuroopa ajalugu