Tehisintellektist

Prindi

Elmer Joandi

1

Tehisintellekt saab eksisteerida vist vaid kui inimkonna intellekti teine laine. S.t. asi, mis ei saa iseseisvalt omada eksistentsi, arusaama, tahet, mõju. Misjuures oleks palju seda nimetada eraldiseisvaks intellektiks, kuigi ta võib toimida mingitel momentidel mõnda aega oma algallikast sõltumatult.

Mõeldes võimalikule internetivõrgus iseeneslikult tekkivale tehisintellektile, siis semiootikas (kultuuriuurimuste osas) on lihtne kuldreegel: iga suurem struktuur kordab oma algosakeste ajalugu (elutsüklit) pikema ajalise tsükliga.

Sellest tulenev efekt võib inimestel õõva tekitada ja panna neid tunnetama mingi kõrvaloleva tehisjõu olemasolu.

Teisiti võiks selle kohta öelda, et inimeste vead laiamahuliste süsteemide ehitamisel hakkavad hiljem kätte maksma. See võib tunduda süsteemne ja tekitada paranoiat. Samaselt nagu riiklik bürokraatia või laiad jõustruktuurid seda on tekitanud igas suuremas riigis.

See tähendab, kui internet jõuab puberteediikka ja tal tekivad vistrikud, siis võivad inimesed sellest päris ära kohkuda.

Mõeldes kompaktsele tehisintellektile, millel on leiutaja ja mis on kokku surutud ühte tarka masinasse, siis sellesse on raske uskuda, põhjusel, et banaani sisu saab olla suurema ulatusega kui banaan vaid mingis ülekantud või eritähenduses.

Kindlasti on võimalik luua masinaid, mis on oma tegevusvaldkonnas suurema intellektiga kui teise valdkonna lihttööline. Samas ei oma need masinad globaalset eraldiseisvat tähendust. Intellekt on minu maailmas ikkagi ainult kollektiivne nähtus, mis omab väljundit indiviidis ja eraldiseisvana ei oma ei väljundit ega tähendust. Seega on igasugune tehisintellekt vaid inimkonna intellekti käepikendus ja me ei saa rääkida tema eraldiseisvast eksistentsist.

Kahele eelnevale lõigule eraldi kõrvaltvaade: kui me omame, kardame omavat või eeldame omavat suhet mingi indiviidiga, kellel peaks meie suhtes meile olulisel kombel eksisteerima tahe ja ühine kokkupuutepunkt, siis peab see tahe ja punkt olema kuskil tekkinud. Kuskil ajaloos peavad olema ühised mälestused ja põhjus suhelda. Mis tähendab, et me oleme arenenud selle indiviidiga koos ja seega on ta ka osa meist.

See tähendab inimkond kui intellekt on arenenud koos lihaks kasvatatavate notsudega ja notsud ei või mitte arvata, et inimkond või lihtne söötmiskonveier on sealjuures mingil kombel nende tehislooming. Samas on ookean või kuu kui keeruka struktuuriga ainemassid suure potentsiaaliga omamaks keerukat käitumist, kuid isegi kui nad omavad intellekti, siis a) see ei oma meie jaoks suurt ja ootamatut (meie tegevusest mittepõhjustatud) meile suunatud tähendust ja b) ei saa rääkida selle intellekti tehislikkusest (tehislikkus - meie omaloomingu tagajärjel tekkinud).

Seega on mõiste "tehisintellekt" minu jaoks eksisteeriv vaid inimese enda peas, väljendamaks hirmu või teadlikkust omaenese tegude võimalike tagajärgede üle. Hirmu, millel on alust, kuid mille realiseeruva tulemi lähemal tundmaõppimisel asenduvad mõlemad osad selles liitsõnas mingite teiste sõnadega. Või vähemalt esimene sõna.

Analoogia oleks mõistega "jumal". Me kasutame seda viitamaks asjadele, millest me aru ei saa. Kui me hakkame aru saama, siis kasutame teisi mõisteid. Erinevusena - mõistega "jumal" võime viidata asjadele, mis on kaugel meie teadvuse piirist, mõistega "tehisintellekt" viitame millelegi, mis justkui peaks olema me oma looming ja seega asuma piirile üsna lähedal. Seega peaks me selle sõna kasutamise asemel üritama oma teadvust/teadlikust laiendada.

Muidugi, juhul kui inimkonna arusaam ilmaasjadest juhtub kahanema, aga meie tegude tagajärjed jäävad sama võimsalt kestma, siis võib olla mõtet kasutada mõistet "tehisintellekt" mingis praktilises tähenduses. Samas oleks see suure tõenäosusega ikkagi suurfarmi notsude ülbus.

1

2005-03-11