Arutelu selle artikli le

Ohverdamisest ja märterlusest

Prindi

Andrus Norak

1

Märtriks olemine, eriti veel märtrina suremine, tundub asjaosalisele endale lausa erakordsel hulgal moraalset kapitali andvat. Kuna märtril sellega oma varajase surma tõttu suuremat peale ei ole hakata, pruugivad seda heameelega teised.

Seda juhul, kui teisedki arvavad, et inimene ebaõiglaselt kannatab. Kuna hukkamine saab reeglina vaid õigusmõistmisorganite pädeva või ebapädeva otsuse alusel aset leida, on teisiti arvavaks rahvahulgaks tavaliselt vaid väike segment ühiskonnast. Kui üks rahvas või etnos on teise poolt valitsetav või hallatav, võib kohtuotsusega rahulolematuid olla üsnagi palju.

Osa vallutatud/allutatud Iisraeli rahvast osales otseselt Jeesuse süüdimõistmisel toimides omamoodi vandemeestekoguna ning kisendades: “löö ta risti”. Ja Jeesus mõistetigi enese Jumalaks kuulutamises süüdi. Antud kaasuses palju rohkem võimalusi ei olnud. Kas süüdi või süütu? Jeesuse ülestõusmine tõestas ta jüngritele veenvalt et Jeesus oli just seda mida ta kuulutas - Jumal.

Apostlite algne kuulutus seisnes oma kaasmaalaste süüdimõistmises, süütu, veelgi enam Jumala enese, süüdimõistmises. See oli süüdimõist kollektiivses süüs süütu kannatuse põhjustamise pärast. “Sellesama Jeesuse kelle teie risti lõite......on Jumala üles äratanud”, jutlustas Peetrus Nelipühapäeval.

Analoogne fenomen leidis aset ka hiljem Rooma riigis kristlaste tagakiusamiste puhul. Küllaltki palju oli neid, keda kristlaste tasane oma usu eest kannatamine vastupidiselt nende süütuses veenis. Kuni Milaano ediktini olid need üksikud, aga neid üksikuid oli palju. Kui juudid lõid Jeesuse süütu kannatajana risti, siis roomlased omakorda hukkasid Jeesuse järgijaid kui süütuid kannatajaid. Kristluse võidu tagajärjel Rooma riigi üle pidid kristlased asendama märterluse ordudes aset leidva askeesiga. Ometi jätkus süütu kannatamise saaga. Ordudest kolis kannatamine sektidesse ja reformatsioonivooludesse ning seal elab ta kuigivõrd tänini.

Moraalne kapital saab kannatajale osaks või jääb tast maha vaid siis, kui ta oma kannatuste eest kompensatsiooni ei saa. Vahel tundub, et tänases maailmas käib lausa võistlus ja rebimine selle nimel, kes rohkem süütult ja ilmaasjata kannatanud on. Süütult kannatamise mõiste on loomulikult tagantjärgi omistatud. Etnoste seas käib kannatamise alane võistlus täie hooga tänini.

Käib hermeneutiline sõda eri lugude ja ajalookäsitluste vahel, kõik selle nimel, kes enam kannatanud.

Konkurents kannatuseturul on tihedam kui Keskturu kalaosakonnas. Niipea kui mingi väike Läti oma ajalooraamatu üllitab, läheb märuliks lahti. Mida nad endast õige arvavad? Pealegi on nad juba tubli 50 aastat hiljaks jäänud ning ajalugu on juba ammu ära seletatud. Kui Vike-Freiberga oma ajalooõpikuga Moskvasse jõudis, oli ajalugu juba ära seletatud...

Üheks võimaluseks on oma eriliste kannatuste jaoks mingisugune erikategooria välja mõelda. Nii on juutidel õnnestunud oma kannatuste kohta eritermin holokaust kasutusele võtta. Sõna, mis algselt tervik- ehk põletusohvrit tähistas. Ühest iseenda pattude eest asendusohvreid toonud rahvast on kujunenud rahvas, mis iseend tervik-ohvrina näeb. Oleks nende rahvuslik tervik-ohver realiseerunud, ei räägitaks sellest vist täna enam.

Traditsioonilised etnost ühteliitvad tegurid, nagu religioon, tänases sekulaarsuses enam ei tööta. Küll aga töötab ühine möödaniku kannatus, holokaust ja seda ümbritsev lugu. Juudid on imetlusväärseks, lausa fenomenaalseks näiteks selle kohta, kuidas ühel rahval on õnnestunud oma ajaloolugemist kogu ülejäänud maailmale tutvustada. Mõnede meelest küll lausa peale suruda. Holokausti asja ei aja ju mitte ainult juudid, vaid veelgi enam nende suur ookeanitagune sõber. Holokausti tutvustatakse ja sellest räägitakse kui hoiatavast meeldetuletust kõigile teistele.

Hoiatavaks meeldetuletuseks oli muuseas ka surm vertikaalasendisse vinnatud ristipuul. Seegi oli midagi nii brutaalset, et selline hukkamisviis aastal 315 tühistati.

Tundub et juudid, kui üleilmne põletusohver, on täna üks väheseid ohvreid, millega kogu lääne tsivilisatsioon, sealhulgas ka sekulaarne maailm, arvestab. Islamiusulised vist enamjaolt mitte. Juutide kannatused on täiesti omaette, eriterminiga märgistatud, samal ajal kui ülejäänud rahvad peavad märksa lahjemate terminitega läbi ajama.

Näiteks või genotsiid armeenia rahva vastu! Hiljuti naasid ÜRO eksperdid Sudaanist tõdemusega, et genotsiidi Sudaanis ei ole. Kui oleks, siis tuleks ju midagi ette võtta! On mingisugune väiksem ja lihtsam niisama ajaviiteks ja juhuslik, mittesüsteemne tapmine. USA arvab siinkohal teisiti.

Kui tuleme tänasest poliitikast tagasi ajaloo juurde, siis kristluse võidu tagatiseks oli justnimelt süütu kannatamine. Ütlesid ju kirikuisadki, et märtrite veri on Kiriku seeme. Issanda Jeesuse Kristuse eeskujule järgnes tuhandete märtrite armee, keda nende usu ja kõrgema eetika nimel taga kiusati.

Hullemaid asju, mis kristlusele osaks võiks saada, oleks Rooma riigi õigusjärglaste poolne Jeesuse rehabiliteerimine. See hävitaks hoobilt suure osa süütu kannatamise poolt siiani toodetavast moraalsest kapitalist. Üheks võimaluseks seda tühjaks teha, on ka Jeesuse õigusjärglase, kiriku, süüdi inkrimineerimine. Selle on osa Eesti kodukootud ateistidest ehk alateadlikult ära tabanud. Ega nad asjata püüa tõestada, et kristlaste puhul on reeglina tegemist kõlbeliselt kõhetunud ja kahekeelsete inimestega.

Võime kokkuvõtteks tõdeda, et märtri ja ohvri vaheline piir on hägus. Neid kahte eristab vaid moraalse kapitali ülekanne teistele asjaosalistele või selle puudumine. Kuna moraalne kapital on tagantjärele omistatud, siis oleneb ka nimetatud ülekanne või selle puudumine neistsamadest omistajatest või mitteomistajatest.

1

2005-02-27