Pilte kõikuvast helikopterist

Prindi

(KK)

1

14. mai kuni 13. juunini pakkus Eesti Rahvamuuseum Tartus võimaluse käia vaatamas fotonäitust „Välitöödelt põhjarahvaste juurde“. Meile pakub see aga võimaluse imestada eestlaste Põhjaliku romantikaihaluse üle.
Nagu pealkirjast taibata, pärinevad pildid ekspeditsioonidelt. Autoriteks Kalju Konsin, Edgar Saar, Aado Lintrop, Eva Toulouze, Art Leete, Janno Simm, Liivo Niglas, Kaur Mägi ja Laur Vallikivi.
Nimekirjas pole professionaalseid fotograafe, pilte on suunanud tegema ikka teaduslik huvi, kuid üllatavalt palju oli siiski fotosid, mis kandsid ka kunstiliselt välja.
Ühesõnaga: boreaalsus ja visuaalne antropoloogia. Miski, mis meie kultuuriruumis juba pikka aega kindlat kohta omamas, ehk killukesi saagast, kuidas eestlased lähevad ja teevad handid (mansid, neenetsid) endale ja loodetavasti ka kogu ülejäänud maailmale tuttavamaks, kaitsevad sellega tillukesi keelesugulasi, vaatavad ja uurivad.

Teaduslik dokumenteerimine, mis peaks olema nende fotode eesmärgiks,

ei nõua, et vaataja suhtestuks, elaks sisse ja kaasa. Ennekõike, vähemalt ideaalis, peaks see olema hoopis objektiivus, mida püütakse. Ehkki juba kaadri valik, saati siis stseeni konstrueeritus, saadab arusaamatusse, et mis objektiivust saab pärast jäädvustaja nõnda suurt eelotsustamistööd ikka nii väga olla. Sellel näitusel mingi lähedus siiski tekkis.
Pildid tilguvad seitsmekümnendatest kaasaega, päris käesolevasse aastasse. Silma jäi, et muutus on aga väiksem, kui võiks arvata: meie enda visuaalsed dokumendid seitsmekümnendate-kaheksakümnendate aastate eesti inimestest on palju veidramad. Kohe on võimalik ära tunda, umbkaudu millisest aastast Nõukogude Eestit talletav nüüdseks koomilisevõitu foto või filmijupp pärineb. Nende piltidega nii polnud, kulg on ühtlasem, isegi kui mõnel on näha nõukogude sümboolikat.
Iga võõra kultuuri jäädvustamine võiks hoiduda vaid välisest eksootikast, kiire väisamine ja sellest paraadesitluse tegemine on enamasti pigem hägustavad, arusaamisest eemale peletavad.
Sellest patust olid need pildid enamasti priid. Vaatlejate enese vaadeldavast paremaks pidamine paistab mõnedelt fotodelt siiski välja, kui poseerimine fotodel oli silmatorkavalt pinges või kui atribuudid tekitasid segadust.
Keset suve talvekasukaga pildile jäämine tekitab paratamatult otsitud-väänatud mulje.

Soome-ugri rahvaste uurimine on meie jaoks erinevaid tähendusi täis. Paks romantikakiht, mis seda teemat katab, võib mõnikord isegi kerge kõripitsitava klaustrofoobiasööstu tekitada.

Seda tunnet kandis paraku sellelgi näitusel saalinurgast makilindi pealt tulev lõputu joig. Ja loodusvaadetesse võib mitmeti suhtuda.
Kuid mõjuma jäi siiski midagi muud. Mulle meeldiks mõelda, et see näitus oli kui perekonnaalbum. Natuke kurb, sest on ju teada, et see, mis käimas naftapuurimise aladel on kurb ja õõvastav, aga samas siiski ka helge.
Ei tekkinud tunnet, et vaatan viimaseid, juba ammu kaotatud ellujäämisheitluse ohvreid (või ehk hoopis kangelasi?). Metslastele kultuuritoomine, mille käigus kohalikud „kultuurisaajad“ paraku hävivad, on selle impeeriumi jätkuv käitumisjoon. Loodav alavääristamine ja sellele omakorda paraku nõrgavõitu vastukaaluna põlisrahvaid imetlevad eestlased on reaalsus. Poleks üht, poleks tõenäoliselt ka teist.

Eks meie keelesugulasrahvastest ole teadupärast enim uuritud-filmitud-pildistatud hante, just lõunapoolseid, kes lukoilide ja teiste maaõlimoolokite poolt kõige rohkem maasse tallatud.
Sedakorda oli fotode enamik rohkem puhtamast ja tervemast põhjast.
Neil oli vast isegi pooljuhuslikult kaadrisse jäänud karget ilu. Siber on antropoloogidele võimalus külastada otsekui iseenda esiisasid. Eks ole neid rahvaid meile lähedasemaks toonud ka sarnane kurb ajalooline kogemus. Mida on neil meile öelda maailmas, kus võidab see, kel surres kõige rohkem asju?

Piltidel oli rahu, seda nüüdset defitsiiti. Võimalikku kaduviku kurbust õnneks polnud. Sellele aitas kaasa nii eksponeeritava materjali valik kui esituslaad.
Fotod olid esitatud paaridena, mõned ka triptühhonidena, mis kokku panduna hakkasid jutustama omaenese, nüüd juba uut lugu. Tekkis isegi mitmeid humoorikaid aspekte, näiteks sihtisid kaks mänguhoos handi poissi vibudega kõrvalpildil kohkunult kramplikult kaamerasse vahtivaid rahvuskaaslasi.
Vibupoistel suu teiste hirmu vaadates kõrvuni. Valikus oli võluvat juhuslikkust, mõned fotod olid isegi tehniliselt ebaõnnestunud, kuid andsid seda enam edasi meeleolusid. Näiteks foto, mis tehtud kõikuvas helikopteris.
Ühtviisi kõlbasid nii toorest põdraliha söövad neenetsid kui veidi segaduses naeratusega ukrainlannast kooliõpetaja. Harva kohtas väga punnitatud pilte, mille konstrueeritus juba pildistatava poosi jäikusest silma kargab. Üldmulje jäi sõbralik ja siiras, perekonnaalbumlik. Näitusega tuli ilmsiks antropoloogia ilus aspekt, ei vaadelda mingeid eksootilisi võõraid, keda on vaja ülemõõta, pildistada ja joonistada, pinnida niikaua kuni nad oma olemise saladuse on välja öelnud, vaid vaadatakse ja näidatakse ikka just inimesi.

Polnud iga hinna eest demonstreerimist, polnud eriti palju ka pressifoto masinlikkust. Üritati võimatut missiooni - näidata elu, nagu ta on, osaliselt see õnnestuski.

1

2004-07-04