Ameerika kiri

Prindi

Asko Noormets

1

Üks esimesi asju, mis pähe turgatab, on krooniline maailmanägemuse erinevus suurest ja väiksest riigist pärinenute vahel. Kuna viimase paari-kolme-viie aasta jooksul on mitmed väikeriigid püüdnud oma iseseisvust legaliseerida, olen saanud võimalusi sellest teistega kõnelda.

Ja praktiliselt eranditult ameeriklased, hiinlased, indialased (mitte hindud:) ), venelased ja muud ei taha kuidagi näha mõne (kunagise) suure impeeriumi tükkideks lagunemist. Võib-olla on see seotud moega, kuidas me ajalugu mõõdame - vallutuste ja suurte valitsejate järjepidevusega - et legendaarsed lood hiilgeaegadest on mingil määral märgiks meie oma identiteedist.

Samas väikeste riikide (või ehk väikeste rahvusgruppide) esindajail on kalduvus soovida igaühele võimalust omapäi otsustamiseks ja legaalseks autonoomsuseks.

Mõni aasta tagasi, selliste dialoogide alates, olin ma loomulikult rohkem "eestlaslik" ja kardinaalne oma vaateis.

Praeguseks olen hakanud nägema pisut enam väärtust ka suurusega kaasnevas stabiilsuses.

Selle üle pisut mõeldes kaldun arvama, et palju paralleele saab tõmmata üksikindiviidi otsitava identiteedi ja "ideaalse" poliitilise identiteedi vahel. Nimelt, igaüks meist püüdleb ju "omanäolisusele", olemaks parem naabreist, samas sageli jälle rõhutades kuuluvust mingisse teise gruppi.

Üksikinimesel jääb sageli selgroog nõrgaks, et ilma moraalse või muu kujuteldava toeta (kujuteldavale) "massile" vastu seista. Ja see "mass" koosneb ka vaid teistest üksikuist, kes omaette ainulaadsust otsivad.

Sellest järgnevalt julgen väita, et tuleb tunnustada Nõukogude Liidus valitsenud vahe tegemist rahvuse ja kodakondsuse vahel. See, koos vabariikide identiteedi tunnustamisega, võis olla tugisambaks, aitamaks rahvusidentiteedil säilida. Siberi soome-ugri ja muude hõimude degradeerumist võib vast siduda institutsioonide puudumisega, millele nad oleks saanud oma identiteedi omistada? Kuniks keegi vägede ees lippu kannab (kas lipuna või muus vormis), on neil organiseeritus ja eesmärgikindlus, mis eristab neid mässavast massist.

Mis toob mu ringiga tagasi suure riigi juurde. Kas on võimalik suur riik, mis pakub lugupidamist oma väikestele osakestele? Kas on võimalik sellise lugupidamise säilimine läbi põlvkondade? Noores Euroopa Liidus arenevaid lahkarvamusi nähes tekivad kahtlused...

Kuivõrd suure, ilusa ja harmoonilise riigi idee tundub ideaalina, milleni jõudmiseks suur arv takistusi, järeldan, et meil (eestlastel) on riigina parim, mida võiksime soovida. Et sellest aga rõõmu ja uhkust tunda, peaks igaüks tunnustama end kõigi kaasnevate puudustega - kõver nina, hõredad juuksed või langus õlad - siis ehk tuleb ka sallivus kaaslaste puuduste või lihtsalt erinevuste suhtes.

1

2004-07-24