Oma kivi kuningatest

Prindi

Elmer Joandi

1

Kui inimesele on mingis valdkonnas ühiskonna poolt seatud piirangud, mida ta lõhkuda ei suuda, siis võib ta üritada neid lõhkuda mõnes teises valdkonnas.

Millest võiks võtta suvalise paralleeli, et kui ühiskond salliks homosid, siis poleks ehk tollele Lihula monumendile tekkinud natsisümboolikat.

Vähemuste vihkamine ei ole modernsele ühiskonnale kasulik, kuna sellest tulevad pinged ja manipulatsioonid leiavad endale palju ebameeldivama väljendusvormi, kui seda on miskid lihtperverssused.

Eesti ühiskond vaevleb hetkel euroskismas. Välismõjurid (homod, ausambad, arstide palgad) nõuavad ühiskondlike väärtushinnangute muutumist. Samas ühiskond ise tahab säilitada oma senist mõttestiili ja terviklikkust. Tulemuseks on järjest teravduvad konfliktid.

Võimalus, et Juku-Kalle paneb küünlad pikal teel põlema ja muus maailmas muudetakse oma arvamust ajaloost, see on tühine. Sest sealgi, inimesed, kes saavad meist aru, peavad konstateerima, et meie ei saa aru ei neist, ega erinevate arvamuste ühitamise võimalusest. See viib nad järeldusele, et ühistele arusaamadele jõudmine vajab ikkagi eelkõige siinpoolseid arenguid. Arengut, mis võimaldaks peale intellektuaalide ka natuke laiematel rahvahulkadel aru saada oma tõe ja õiguse asukohast globaalses kontekstis.

Skismaatikute, etnotsentristide viga on, et nad asetavad ennast ja oma teadmist keskmesse. Mingi mõtete süsteem, kultuur, etnos ei vaja arenguks enda asetamist maailma nabaks. Seda vajavad inimesed, kellele skisma on oma ego väljendamise võimaluseks.

Samaselt nagu vabadusvõitlejate mälestamine ei vaja Saksa armee sümboolikat, seda vajavad inimesed, kes tahavad maailma saata teate, et meie siin teame kõige paremini, mis on õige.

Teamegi, enda jaoks. Aga maailmateadvuses olevate faktide tõlgendamisel, usu või muu mõttesüsteemi muutmisel oma egost lähtuvad inimesed on skismaatikud, teevad halba ja on protsessi loogika tõttu määratud kaotama.

Kuna meil puudub arusaam usust, siis puudub ka praktiline arusaam usulõhedest. Mistõttu inimühendustes tekkivad lihttaseme vaadete konfliktid täiesti ilmalikes ja materiaalsetes küsimustes leiavad tihtipeale negatiivse lahendi - inimestel pole ühtsesse mõtete süsteemi sobitumise kogemust või ei sobi mõned süsteemid enam reaalsesse poliitilis-majanduslikku keskkonda.

Kui kaks inimest või ühiskonda, või inimene ja ühiskond on vajaduse ees oma leivad ühte kappi panna, siis jätkuva kooseksisteerimise nimel peavad nad mingi hetk astuma põhjalikku dialoogi ning selle käigus korrigeerima oma vaateid üksteisele sobivaiks.

Eestis oleme just hetkel muu maailma suhtes säärast dialoogi otsimas. Õhkkond on selleks küps. Siiamaani on oodatud valget laeva või muud tähtsündmust, mis kõike muudab. See on olnud hea põhjus inimestel/ühiskonnal isiklikus sisemises arengus mitte pingutada. Nüüd aga sääraseid tähtlaevu enam oodata pole, vabandused on otsas. Samas on Rehepapi-nimeline raamat heaks kokkuvõtteks meie reaalsest elust. Seega, sisedialoog peab uues võtmes algama.
Dialoog ise võib leida endale erinevaid teemasid. Homotemaatika ei olnud asi, mis toonuks kaasa kauakestvaid debatte, kuna enamust siinmail ei huvita teiste eraelu ja eetilised ning esteetilised seisukohad, ühtse usutunnistuse puudumise tõttu eelkõige.
Ajaloo hindamine ja mälestused, need võivad tekitada aga pideva ja jätkuva dialoogi.

Dialoogi vorm võib olla väga erinev, mõned negatiivsed näited:

1. Sõim
2. Kaklus
3. Ühepoolne sõim
4. Iseenda mõtetes kellegi sõimamine
5. Soiguv monoloog

Oluline on aru saada, et dialoogi tekkimine on möödapääsmatu, valida võib vaid teemat ja stiili. Juhitamatut või kultuurselt juhitavat dialoogi.

Mittetolerantsus, kui oma pahameele väljendamine on osa ühiskondlikust dialoogist. Võibolla järgmisena jätkub arstide streigi teemaline hala, kui inimesed aru saavad, et muutunud maailmas pole keskmisel eestlasel enam hetkel toimiva süsteemi juures võimalik pikemas perspektiivis kvaliteetset arstiabi saada.
Siis väljendub mittetolerantsuse asemel masendus...

Sündmuste ajaline seos võiks olla järgnev:

1. maailm ja majandusolud muutuvad
2. ühiskond peab kohanduma
3. hulk väärtushinnanguid ei ole enam kohased
4. väärtushinnangute muutus kutsub esile dialoogi ühiskonnas, muutuste pooldajate ja vastaste vahel.

Dialoog võib olla erinevas vormis, kuid on paratamatu. Valikuid on lihtsustatult kaks: kas õppimine või võitlus. Erinevate inimeste motivatsioon dialoogis osaleda on erinev.

1

2004-09-21

MärksõnaMäng

MärksõnaÕppimine

MärksõnaSallivus