Teemad

Saatesõna ajastu ahistavatele asjadele

Prindi

Kirikiri

1

Selle numbri kokkupanemine algas püüdest veidigi mõista meid ümbritsevat poliitilist tegelikkust. Maailma presidendi valimine kinnitas meie pilgud muidugi Ameerikale ja sealt sai valitud kaks üsna vastandlikelt seisukohtadelt lähtuvat lugu, mis siiski peaksid tänase maailma mõtestamisel veidigi kasuks tulema. Siinkohal tänud George P. Lakoffile ja Niall Fergusonile, kes lubasid oma lugusid lahkelt kasutada, muidugi ka kõigile teistele meie kaasautoritele.

Esialgu kehutas intellektuaalide tavaline hirm valitsema pürgiva kontrollimatu ülijõu ees. Kuigi me ise end intellektuaalideks ei pea ja üritame mõtlevatele inimestele mõeldud raadiosaatjaid ning muid meediaväljaandeid võimalust mööda vältida, on hirm siiski nakkav.

Numbri ühendavaks mõtteks pidi saama Hermann Göringi kurikuulus väide, et nemad(loe: võimukandjad) otsustavad, kes juut (loe: kurjategija) on. [1] Ehk siis formaalse õiguse varjus toimiv vägevate vägivald ja õiglusetus.

Küsimusi aina kuhjus...
Et kuidas rahvusvahelise õiguse seisukohast selle ennetavate löökide filosoofiaga on, milliseid pretsedente ta loob. Et näiteks kui Kavkaz-Tsentr kolib Eesti serverisse, siis kas Venemaal on õigus siia rakett lasta või mitte?
Et kuidas on võimalik, et ühel poolel vangi langenud on sõjavangid, aga teisel lihtsalt inimõigusteta pätid? Miks me peame nii samm-sammult USA jälgedes käima, kasvõi järgima mingit holokausti-kampaaniat? Et tähistame kohustuslikult rahvusvahelist juudimälestamispäeva, aga ruandalaste, tšetšeenide, paljude indiaanihõimude massiline mahanottimine on ükstaspuha?

Kõik need on probleemid, mis peaksid olema selgeks räägitud, sest tegutsetakse nii, nagu nad seda oleksid.

Aga õiguse teooriatega rohkem kursis olevad inimesed hakkasid põiklema ja ei tahtnud midagi otse vastata... Rääkimata siis veel artikli kirjutamisest, millest on tõsiselt kahju.

Ja moodsate juudiuuringutega tegelev Martin Jaigma arvas kõige tipuks nii:

“Mis puutub Göringi väitesse, et meie otsustame, kes juut on, siis moodsas juuditeaduses, kuna üheselt tõlgendatavad parameetrid puuduvad, käsitletakse asja vastupidiselt: juut on lihtsalt see, kes väidab end juut olevat. Seda sõltumata päritolust, pereliinist või religioossetest tõekspidamistest. A la seega, kui Madonna võttis endale nimeks Ester ning otsustas päevad läbi kabbala ABC’s tuhnida, siis, why not, juut ta olgu.”

Ja pärast Niall Fergusoni loo läbilugemist viirastus hoopis jubedam variant, et mis siis tõesti saab, kui Eesti on järginud kuulekalt USA eeskuju, aga USA ühel hetkel lihtsalt ei suuda või soovi meie eest seista. Võime iga kuu paar rahuvalvajat hakkama panna, aga kasu ikka ei miskit.

1

[1] Toimetus on tänulik Valdar Parvele, kes juhtis tähelepanu, et lause "Wer Jude ist, bestimme ich" oleks mõistetavam tõlkida "keda liigitada juudiks". Sõnajärg ei tohiks siiski eksitada üldist mõtet, et hoolimata üsna selgepiirilistest rassireeglitest (vms seadustest) pole lõplikku kindlust kellelgi. Võimu käes on meelevald määrata.

2004-11-15