MärksõnaUsk ja uskmatus

Lugeja arvamus vaimulikest asjadest

Prindi

Andrus Norak

1

Mulle on alati tundunud, et vaimulikest asjadest rääkivad inimesed üksteisest aru ei saa. Lihtsalt seetõttu, et nad erinevaid keeli räägivad. Nende keeled, sõnavara ja terminoloogia on radikaalselt erinevad. Eri keeled pärinevad eri traditsioonidest. Osundamaks sellele, olen ma püüdnud grupeerida meil Eestis valitsevad spiritualiteedid nelja peamisesse mudelitesse. Üks mudel ei ole parem kui teine. Ka esinevad mitmed mudelid samaaegselt ja ristuvad nii meie individuaalsetes eludes kui kogudustes. Vahest aitab nende mudelite teadvustamine meil seda “spiritualiteedi Paabelit” endi ja teistegi jaoks teadvustada. Muud ja enamat eesmärki ma siinkohal ei seaks. Nimetatud mudelid on sündinud jutuajamistes keeleteadlase Toomas Helpi ja pastor Priit Tammega. Ennast pean siinkohal üksnes idee autoriks sääraste mudelite vajaduse kohta ja muidugi ka kaasamõtlejaks.

Niisiis: ratsionaalne, sakramentaalne, afektiivne ja pragmaatiline mudel

-  Sakramentaalse spiritualiteedi mudel. Selles mudelis ei ole armu lõputult ja külluslikult, vaid armumajandus on kiriku range kontrolli all, mis seda jaopärast läbi seatud armuvahendite ehk sakramentide dispenseerib. Selle mudeli järgi toimib Jumal reeglina läbi seatud armuvahendite ehk sakramentide. Jumal toimib läbi nähtavate märkide Jumala nähtamatust olust ja armust. Sakramentum tähendab kiriku ladina keeles saladust. Nõnda oleks sakrament teispoolse saladuse siinpoolsusesse ulatuv osa. Jumala enesesirutus saladusest ja varjust nähtavasse. Sakramente, mida on seitse, administreerivad preestrid. Niisiis: Ristimine, Konfirmatsioon, Abielu, Preestriamet, Missa, Piht, ja Võidmine. Mida inimene sakramentidest osa võttes/saades tunneb või ei tunne on tema isiklik probleem. Seatud armust saab ta osa ometi. Nimetatud mudel aitab ületada äärmuslikku platonistlikku dualismi, mis maailmakõiksust ikka heaks Vaimuks ja mitte nii heaks mateeriaks jagab. Kristlikus elupraktikas on äärmuslik dualism end sageli läbi mõõdutundetu askeesi väljendanud. Sakramentaalne mudel otsib vähemalt ideaalis tasakaalu elu vaimse ja materiaalse dimensiooni vahel ning pakub tänagi võimalusi holistlikuks paradigmaks. Mudeli puudused on katoliku kiriku ajaloos ilmsed ja nähtavad. See mudel eeldab lisaks usule sakramentidesse ka usku kirikusse kui õndsusasutisse, millest väljaspool päästet ei ole. Ometi võib säärast spiritualiteeti kohata mujalgi, kui katoliku kirkus.

-  Ratsionaalne mudel. Usk kui mõistuslike kontseptide vald. Delfi kommentaarikeskuses kehastas säärast arusaama kõige selgemini Harri Kingo. Külmavõitu, selgeksselitatud usuilm, tavaliselt meeste maailm, kus valitsevad dogmaatika ja süstemaatika. Ajalooline ratsionaalne kristlus väljendab end läbi dogmade ja süstemaatilise teoloogia. Täna aga pigem ehk läbi mõistuslike kategooriate, printsiipide, nende otsimise ja lõputu ümberseletamise. See on paik, kuhu paljude usuelu pidama jääb. Keeleteadlase Toomas Help’i arvates esindab ratsionaalset mudelit ka C. S. Lewis oma raamatuis.

-  Afektiivne mudel väljendab ennekõike tänaste vabakirikute ja karismaatikute spiritualiteeti. See on tundeeluline mudel, mis tundekeelt kasutab. Ise võib ta seda samal ajal kirglikult eitada ning väita, et oluline on ennekõike usk, mitte tunded. Jumalat tuntakse ja Temast räägitakse ometi tundekeeles, osaduse kogemise ja kogemuste keeles. Raske on niimoodi Jumalast rääkides mingit ühispinda leida kuna tundekeel on individuaalne.

-  Pragmaatiline ehk maagilise spiritualiteedi mudel. See mudel on suunatud tagajärgede saavutamisele ja saamisele. Kas usk töötab ja annab häid tagajärgi või mitte? Kusjuures kontrollida seda niikuinii ei saa, sest kausaalsus on enamjaolt inimmõistuse produkt, mida meelevaldselt ja koherentsuse ehk sidususe nimel protsessidele peale surutakse. Näiteks aborigeenide arusaam, et naised jäävad käima peale, kui käivad kuuvalgel teatud allikas ujumas. See on ju õige väide, kuna nad tõesti käima peale jäävad ja lapsed sünnivad. Piibli väide, et puud tuntakse tema viljast, kehtib säärases mudelis täiesti. Kausaalsus ehk põhjuslikkus ei ole usuvallas tavaliselt tõestatav. Ega siis muidu poleks laulik peaaegu langenud nähes õelate head käekäiku. Nii viitab religioosne kausaalsus enamjaolt teispoolsusele või vähemasti inimese elust kaugemale, sest alles seal saavad kord asjad selgeks ning õigus ja õelus vääriliselt tasutud.

Siit edasi kerkib palju järelmeid ja küsimusi. Kuidas annavad nood mudelid edasi Jumala siseomasust ja teispoolsust ehk transtsendentsust ja immanentsust. Kuidas töötavad nende mudelite raamistikus peamised religioonialased terminid nagu, usk, vaim, jms? Mõtle siitmaalt hea lugeja ise edasi...

1

2004-12-04