You are what you eat

Prindi

Teoreetilise bioloogia meililist

1

Arutlusele tuleb, kas toitumise juures on tähtsam gurmaanlus või energeetika. Ja mida see tegelikkuses tähendab.

Järgnev pärineb teoreetilise bioloogia (teorbio(at)lists.ut.ee) listi kirjavahetusest. Kirju on toimetatud parema jälgimise huvides, lisatud ei ole osalejate nimesid, tegemist on nii-ehk-naa autorluse koha pealt segase valdkonnaga.


Date: Tue, 22 Aug 1995 19:06:25 +0200 (MSZ)

Eile vahendas Discovery Channel hetki putukate seiklusrikkast elust.

Lugu oli lühidalt järgmine. Mehike käinud aias ringi ja leidnud lehti sööva rohelise rööviku, kes end lehe taustal hästi maskeerinud. Et tegu olnud teadusele uue röövikuga, kasvatanud ta sellest liblika, et teada saada, mis liblika röövikuga on tegu. Liblikas olnud kena ja roheline, inglise keeli vist "emerald moth". Mehike käinud järgmisel aastal taas aias ringi ja leidnud pruuni ja veidi priskema rööviku, kes väga hästi end oksakeste ligidal varjanud. Et tegu olnud taas teadusele uue röövikuga, kasvatanud mees sellegi liblikaks. Ennäe üllatust - liblikas jälle roheline ja samast liigistki. Edasi võis näha kaadreid öisest liblikapüügist. Mehikesel õnnestunud kinni püüda sama liiki roheline liblikas. Seepeale oodanud ta, millal liblikas munele hakkab. Mehikesel õnnestunud välja selgitada, et röövikute erinevus on suuresti sesoonne - leherikkal ajal rohelised röövikud, muidu pruunid. Erinevate röövikute kujunemist erinevaks seletati dieedi erineva keemilise koostisega, mis käivitavat erinevat tüüpi arengu ning tõlgendati evolutsioonilise kohastumusena.

Metafoorselt võeti asi kokku: "You are what you eat".

Siit küsimus nii putukate kui teiste eluvormide tundjaile - kas on tegu uue ja üllatava teadmisega või teab keegi meenutada analoogilisi juhtumeid.


See, mida tavaliselt toiduks peetakse, võib elukate elu muulgi viisil üleval hoida, kui üksnes molekule välja vahetaval või keha kasvataval. Molekulide välja vahetamine ja keha kasvatamine pole üksnes energeetilistest põhjustest johtuv, vaid tihtipeale (kui mitte sagedaminigi)hoopis informatsioonilise tähendusega.


VÄIDE 1. Sesoonne polümorfism on putukatel väga üldine nähtus, nii on näiteks mitmetel Eestigi liblikaliikidel, kel kaks põlvkonda aastas, eri põlvkondade valmikud selgelt eri nägu, sageli on asjatundmatut raske veenda nende samasse liiki kuulumises isegi. Mõnedel uuritud juhtudel on selliste asjade adaptiivse seletamisega kah hakkama saadud.

VÄIDE 2. Röövikutegi, mitte ainult valmikute, plastilisus võib olla märkimisväärne - nii on näiteks kuuvaksikute kevadisel põlvkonnal 5 röövikujärku, sügisesel ainult 4 - mis on ehk üksjagu tõsisem ümberkorraldus kui värvivahetus.

VÄIDE 3. Paljud putukad kasutavad üheks või teiseks otstarbeks otse taimedelt saadud sekundaarühendeid.

********************************************************

Ülalesitatud kolme väidet arvestades ei pea ma refereeritud lugu kuidagi sensatsiooniliseks, kuigi ma peast ei mäleta ühtegi täpset analoogilist näidet, st RööVIKU VÄRVUSE TOIDUTAIMEST SõLTUVAT ADAPTIIVSET SESOONSET POLÜMORFISMI. Kõik selleks vajalikud komponendid on putukamaailmas laialt levinud, usutavasti on just selliseid kombinatsioone ehk kah piisavalt.


Toitumise tähendus ei pruugi olla alati organismi energeetiliste vajaduste katmine sensu stricto, vaid võib omada ka muid funktsioone, seda eriti tingimustes, kus toit pole limiteeriv (mida tuleb ette eriti tihti herbivooride puhul). Loomad saavad toitu valida vastavalt värvile, lõhnale, maitsele, suurusele. Toit võib ravida hädasid, teha uniseks, või vastupidi, erksaks. Söömine võib toimuda (karnivooria korral) mitte toitumise, vaid tapmise või enesekaitse eesmärgil. Mõned jälle söövad vahel selleks, et omale sobilik auk puhkamiseks närida kuhugi sisse. Lehetäid lasevad floeemisisaldist läbi keha voolata paljukordselt enam kui nende endi kehal seda tarvis on, ja on sedakaudu endale sipelgad sõbraks saanud. Ja siis veel see, kuipalju sitta ja kust märkidena tarvitatakse - oma territooriumi tähistamiseks näiteks. Seesuguste näidete rohkus annab tunnistust, et söömiskultuuril kui toitumisse otseselt mittepuutuval asjal on pikk ajalugu. Ent veelgi enam. Arvan, et sel kõigel on pistmist üldbioloogia õige sügavate kihtidega. See, et organism on võimeline tegelema ainete keemilise muundamisega, algab peale elu otsast. Ent milleks seda keemilist muundamist tarvitada, selleks on organismidele antud samuti algusest peale suur vabadus. Näiteks annab see võimaluse oma kehale igasugu imelikke asju külge kasvatada. See annab ka võimaluse ümbruse ebameeldivaid ühendeid neutraalseiks muundada, või jälle tekitada ühendeid, mis mõnele ebasobivale kaaslasele tuska tekitavad. Taimedki pole siin mingiks erandiks.

Gurmaania ajalugu on pikk, ja põhiliselt on see bioloogia.


On üsna selge, et inimeste mitmekülgsete ja rahvati väga erinevate toitumisharjumuste-rituaalide taga peitub sageli analoogilisi sõnumeid nagu selleski, kuidas isased kanalised (vabandust!) teri nokivad ja oma väljavalituid einele kutsuvad, kuidas tiirud õhus üksteisele kalu nokast nokka annavad jne jne. Sedasorti küsimuste uurimisega ja testimisega tegeleb käitumisokoloogia üks lajaotus: "optimaalse toitumise teooria” (Optimal Foraging Theory), mis eriti moes oli 70.-80. aastail, kuid ka jätkuvalt.

Konkreetse toitumise(rituaali, harjumuse, tava) energeetiline roll võib mõnigi kord olla teisejärguline võrreldes muude (informatsioonilise vms) rollidega, siis võib sellega muidugi nõustuda. Kuid on ka näiteid konkreetsetest uurimustest, kus mingi toitumisstrateegia (tava) funktsioone (rolle) ja nendevahelisi trade-offe on uuritud kvantitatiivselt ja vastavate optimaalsusmudelite kõrvutamine reaalsusega viitab sellele, et muud analüüsitavad rollid omavad eelkoige limiteerivat tähtsust (constraints) ja see, mida MAKSIMISEERITAKSE, selleks, et toitumisstrateegia oleks OPTIMAALNE, on ikkagi eelkõige toidu energeetiline väärtus.


Tuleb välja, et bioloogide traditsioonilise arusaama järgi söövad organismid ainult selleks, et energiat saada. Mina pean ennast ka bioloogiks, ja mul on mitu tuttavat bioloogi, kes sellisest traditsioonist midagi ei tea ega tahagi teada. Toitumisega saab siduda vaenlaste hirmutamist ja sõprade meelitamist või võimalust "oma kehale igasugu imelikke asju külge kasvatada”. Aga kuhu jääb keha ise?!

Siin kollitab minu meelest selline mehhanitsism, mis vaatleb organismi (keha mõttes) kui midagi valmina ette antud ja (ettemääratud aja) staatiliselt püsivat, nagu näiteks vabrikust tulnud autot, mille liikumiseks (tema ainsaks talitluseks) on vaja ainult energiat (ja oh häda, selle hind üha kerkib!).

Elusolend ei ole mehaaniline masin. Ta ehitab oma keha ise üles ja uuendab seda pidevalt - iga päev, iga tund, iga minut. Selleks on vaja aineid! Ja eri liiki organismidel mingil määral erinevaid aineid või samu aineid erineval määral. Isegi taimed, kes aineliselt on palju vabamad kui loomad, ei jäta ju paljudel maatükkidel kasvamata mitte sellepärast, et seal pole kättesaadavat energiat (seda on neil enamasti igal pool), vaid et seal puuduvad vajalikud ained. Energeetilisest dogmast lähtudes poleks ju mullaväetamisel üldse mingit mõtet, sest energiat sellega taimedele juurde ei anna.

Elusolend on ainelises organisatsioonis ruumiliselt ja ajaliselt realiseeritud informatsioon. Mistahes informatsioonil on mõtet ainult niivõrd, kuivõrd ta saab edastuda. Bioloogilise info edastumine realiseerub ainevoolu suunamises läbi antud spetsiifilise (individuaalse, liigilise jne.) organisatsiooni. See on eesmärk! Energia on üksnes liikumapanevaks vahendiks, mitte materjaliks (kes selle unustab, maksab varem või hiljem kallilt).


"Elusolend on ainelises organisatsioonis ruumiliselt ja ajaliselt realiseeritud informatsioon"

Assotsiatsioon tekkis siin Kondo & Asai värske artikliga "A reaction-diffusion wave on the skin of the marine angelfish Pomacanthus" (Nature 376, 31 Aug. 1995, p. 765-768)

Dif. võrrandite abil on arvutil modelleeritud kala hargnevate ("intercalated") triipude mustri kujunemist ontogeneesis, lähtudes kahe hüpoteetilise molekuli (activator & inhibitor) vastastmõjust üksteise sünteesi kiirusele.

H. Meinhardti saateartikkel "Dünamics of stripe formation" (p. 722) käsitleb probleemi laiemalt, tuues paralleele mustrite kujunemisega Drosophilal ning arutledes mustri moodustumist kontrollivate geneetiliste mehhanismide üle.


Vaieldamatu gurmaan K.W. Puhh (Karupoeg Winnie-the-Pooh) armastas vahel üht-teist põske pista, pigem magus-magedat kui soolast, ega juurelnud eriti selle üle, kuidas ta mett nosides suhestub sellega, mida ta sööb (You are what you eat). Kuna mesi hamba all ei karjunud, vaid lausa sulas suus, ei osanud üks väikese aruga karu prognoosida tagajärgi oma fitnessile ning oleks peaaegu Jänku uru avasse jäänud...
Ja kas olekski teda uruavas kõlkudes lohutanud teadmine, et ta on vaid fenotüübis väljendunud genotüüp, kelle missiooniks on informatsiooni kanda ja kes on liialdanud selleks otstarbeks mõeldud energeetiliste vahenditega, kuna mett lihtsalt mõnus põske pista oli?

Argielus - ja mitte ainult argielus - saame enamasti läbi Winnie Pooh-i pragmaatilise arusaamaga. Lehma pidamise eesmärk talus on tema lüpsmisel saadav piim. Mulle tundub, et ka rida loodus(teaduslikke) vaatlusi saab läbi viia lähtudes üsna argisest kontseptsioonist, et antud nimega elusolend on teatud väljanägemisega olevus. Näiteks loomade loendamine, linnuvaatlused, aga ka taimede või kivististe välimääramine. (See kontseptsioon ei erine palju 3-aastase tütrekese "taksonoomilistest" üldmõistetest - jänku on jänku ja kiisu on kiisu). Sellised vaatlused põhinevad kogemusel ning eksperdiks on kogenud looduse tundja mingis vallas. Usun, et ma ei eksi palju, väites, et suurem osa looduse dokumenteerimist välivaatlustel rajaneb just sellel lihtsal ja selgel "puhhilikul" kontseptsioonil. Sama kontseptsiooniga on Linne aegadest tänaseni läbi saadud ka klassikalist verbaalset taksoni kirjeldust koostades.

Töölaualt haaratud esimese ettejuhtuva diagnoosi algus (Ordoviitsiumi brahhiopood Obolus apollinis):

Shell thin, gently biconvex, subcircular to subtriangular in outline...

Võrdluseks:

Kuub tal valge nagu sai, kübar tumepruun ja lai...


Alles siis, kui hulk loodust on sellisel lihtsal viisil dokumenteeritud ja tunnetatud ning huvi hakkavad pakkuma elusolendite omavahelised suhted, nende evolutsiooniline ajalugu ning seda seletavad mehhanismid, nihkub fookus lihtsalt ja selgelt organismi- või taksonikeskselt puhhilikult arusaamalt elu ajaloole kui tervikule, milles iga organismi on tõepoolest heuristiliselt vajalik vaadelda kui osa informatsioonikontiinumist.

"Bioloogilise info edastumine realiseerub ainevoolu suunamises läbi antud spetsiifilise (individuaalse, liigilise) organisatsiooni. See on eesmärk!"

Oleneb fookusest. Oleneb kelle pilguga vaadata. Puhhi jaoks on eesmärk mesi, karjamaale tõttava Vargamäe Krõõda jaoks piim. Ise elusolend olles ning vahel hea meelega mett ja piima limpsides on pagana raske aktsepteerida mingit ülemat (teleoloogilist) eesmärki. Ja võib vaielda, kas sellist EESMÄRKI ikka on. Heuristiliselt võime vaadelda retrospektiivis iga organismi kui punktikest informatsioonilises kontiinumis ning metafoorselt kõnelda informatsiooni edastamise "eesmärki" täitnud "edukamatest" ja "vähem edukatest" organismidest.

Ent teisest küljest - kas pole see "eesmärk" sisse programmeeritud organismi kui "ajaliselt ja ruumiliselt realiseeritud informatsiooni" definitsiooni.

Leitagu loogikaviga:

1) INFORMATSIOONI EDASTUMINE põlvkonnalt põlvkonnale on üks eluslooduse põhiomadusi. Ilma päriliku geneetilise informatsioonita ei ole organismi ega elusloodust. Ehk teiste sõnadega - kui organism on osa informatsioonikontiinumist, siis LOODUS (piirdugem siin Maa biosfääriga) ajahetkel T ongi sel hetkel olemasolev informatsioon I. Olgu meil selles looduses üks lemmikelusolend (Puhh?), kes kannab informatsiooni i.

2) Kas ajahetkel T olemasoleval informatsioonil on EESMÄRK edastuda? Informatsioonikandja Puhh (i) ei taha sellest kuuldagi - teda huvitab meepott (energia!?). Biosfääri kui terviku informatsioon (I) - selle edastumist ja muutumist läbi järgnevate ajahetkede saame me dokumenteerida, aga kas võime siin kõnelda mingist EESMÄRGIST?

3) See evolutsiooniline ajalugu, mida retrospektiivis püüame seaduspärase ja eesmärgipärasena seletada, koosneb evolutsioonilises ajas lühiajalistest tasakaaluperioodidest, mida on katkestanud dramaatilised juhuslikud sündmused - globaalsed ökoloogilised kriisid. Kriisile järgnenud perioodil on planeedil "initsiatiivi haaranud" sootuks uued taksonid - sisuliselt on kujunenud uus biosfäär uute informatsioonisuhetega. Raske on siin rääkida seaduspärasusest või eesmärgist informatsiooni (I) säilitamisel. Ka iga indiviid püüab hakkama saada antud karmides oludes - ja ta kas saab hakkama või mitte. Iga konkreetse elusorganismi jaoks on järglaste andmine üks osa elutsüklist - mitte EESMÄRK. Kui õnneks läheb, tuleb ka järglasi. Mis sellest välja on tulnud, seda püüame praegu tagantjärele seaduspärase ja eesmärgipärasena tõlgendada. Iga hetke karmis reaalsuses on aga vaid juhuste ahel ja selle tagajärjed.

Ei mingeid eesmärke... Chance, pure chance...

mitte, et ma S.J.Gould’i kompromissitu fan oleksin, aga antud juhul paistab dokumenteeritud fossiilne materjal seda igati toetavat...

Mil määral me info edastamise EESMÄRGIST ja EESMÄRGIPÄRASUSEST rääkida võime, juhul kui me postuleerime ELUSOLENDI kui RUUMILIS-AJALISE INFORMATSIOONI (Seega: elusolendite kogum kui ruumiline informatsiooni kogum ning evolutsiooniline ajalugu kui ajalis-ruumiline informatsiooni kogum. Ja mis see informatsiooni kogum muud on kui informatsioon).


Veel Puhhist

2) Kas ajahetkel T olemasoleval informatsioonil on EESMÄRK edastuda? Informatsioonikandja Puhh (i) ei taha sellest kuuldagi - teda huvitab meepott (energia!?). Biosfääri kui terviku informatsioon (I) - selle edastumist ja muutumist läbi järgnevate ajahetkede saame me dokumenteerida, aga kas võime siin kõnelda mingist EESMÄRGIST?

Puhhi peaksid huvitama ka paljud muud asjad peale meepoti (kuigi A. Milne teoses prevalveerib meepott) ja võibolla pole ta veel nii vanaks saanud, et tegeleda info edasi kandmisega oma järglastele. Iseasi kui tugevalt ta seda teadvustab ja miks ta peakski seda tegema. Pealegi on ta tõesti VÄGA VAIKESE ARUGA KARU, kes ei oska veel lugedagi, mis sihukesest on lootagi:-). Minuarust pole mother nature lootma jäänud elusorganismide teadlikkusele ja rõhub osavalt väga lihtsatele mehhanismidele - mett limpsida on mõnus ja ka paljub muud asjad on päris mõnusad - ja kokku need võivadki salakavalalt viima mingile nn EESMÄRGILE, mida keegi ei tea:-) Aga võibolla on see käib ka nii, nagu nii mõnelgi uurijal, uuritakse midagi deviisi all "davai, davai, patom pasmotrim". Võibolla on see emake loodus ka üks kehva research plan’ga uurija, kuigi mõni experimental design on vahel üllatavalt kobe, vahel kukub lausa suugi lahti...

3) See evolutsiooniline ajalugu, mida retrospektiivis püüame seaduspärase ja eesmärgipärasena seletada, koosneb evolutsioonilises ajas lühiajalistest tasakaaluperioodidest, mida on katkestanud dramaatilised juhuslikud sündmused - globaalsed ökoloogilised kriisid. Kriisile järgnenud perioodil on planeedil "initsiatiivi haaranud" sootuks uued taksonid - sisuliselt on kujunenud uus biosfäär uute informatsioonisuhetega. Raske on siin rääkida seaduspärasusest või eesmärgist informatsiooni (I) säilitamisel. Ka iga indiviid püüab hakkama saada antud karmides oludes - ja ta kas saab hakkama või mitte. Iga konkreetse elusorganismi jaoks on järglaste andmine üks osa elutsüklist - mitte EESMÄRK. Kui õnneks läheb, tuleb ka järglasi. Mis sellest välja on tulnud, seda püüame praegu tagantjärele seaduspärase ja eesmärgipärasena tõlgendada. Iga hetke karmis reaalsuses on aga vaid juhuste ahel ja selle tagajärjed.

Mõned arvavad, et areng on sihuke spiraali moodi asi ja kui asju oma pisikese mätta pealt vaadata, siis (puht oma isiklike kogemuste najal)üldised suunad võivad veidi ähmaseks jääda, kui pehmelt väljenduda

Küll aga huvitab mind, mil määral me info edastamise EESMÄRGIST ja EESMÄRGIPÄRASUSEST rääkida võime, juhul kui me postuleerime ELUSOLENDI kui RUUMILIS-AJALISE INFORMATSIOONI (Seega: elusolendite kogum kui ruumiline informatsiooni kogum ning evolutsiooniline ajalugu kui ajalis-ruumiline informatsiooni kogum. Ja mis see informatsiooni kogum muud on kui informatsioon).

Mida pidada eesmärgiks??? Kas pidev liikumine ja muutumine võib olla eesmärgiks?


Reprodutseeruv organisatsioon kui elu olemuslikku külg vastandades seda energiale kui liikumapanevale vahendile. (Ettevaatust! Ka see vastandus on muidugi tinglik. Elusolendis on ainelised konstruktsioonid ise ka energiakandjad). Igavene häda - tahaks asjade olemuse selgelt välja öelda, kuid õigeid sõnu ei leia!

1) "Puhh (i) ei taha sellest kuuldagi - teda huvitab meepott (energia!?)" Puhhi meepott ei ole ainult energiakandja. Kui Puhhi huvitaks esmajoones energia, siis otsiks ta pigem poti sula searasva või rapsiõli.

2) Informatsioon on egoistlik. Individuaalsel infokandjal (i), õieti küll rekombineeruvate genotüüpide süsteemil (perekond, kari (deem), populatsioon, liik - või kuidas kunagi) ei ole mingit bioloogilist "sundi " või "sihti" (kurat ise teab, kuidas seda öelda, mida ma mõtlen) biosfääri informatsioonikontiinumit (I) säilitada või tervikuna edastada. Igaüks on ametis oma (i)-ga, kuid ta saab sellega edukalt hakkama siis, kui ta sobib teiste (i)-dega kokku (saab neilt piisavalt ainet ja energiat, varju, ning suudab vajalikul määral vältida, tõrjuda või taluda nende vaenulikkust). Sellest paratamatust vastastikusest sobivusest (okkalisest kooskõlast) tulenebki ökosüsteemne (sh. biosfääriline) kontiinum, mille täidetud võrgusilmadesse uued taksonid tavaliselt sisse ei sobi. Pärast katastroofi (ökoloogilist kriisi) on aga paljud võrgusilamad tühjad või on terved võrgulinad kadunud. Nüüd ongi võimalik ’sootuks uutel taksonitel’ esile kerkida ja uute informatsioonisuhetega ökosüsteemi luua, kuigi keegi ei hoolitse selle süsteemi kui terviku eest.

3) "Iga konkreetse elusorganismi jaoks on järglaste andmine üks osa elutsüklist - mitte EESMÄRK." Jah, muidugi. Kuid sellesse elutsüklisse on sisse kodeeritud funktsioonid (sh. ka gurmaanilised), mida organism paratamatult täidab, et see tsükkel ikka korduda saaks (need tsüklid lihtsalt ei säili, mille kandjad neid ’kohusetundlikult’ ei läbi). Selline sisemine paratamatus ettemääratult midagi teha, võib näida kõrvaltvaatajale eesmärgipärasusena. "Kui õnneks läheb, tuleb ka järglasi." Magades ikka ei tule, tuleb elada ja vaeva näha ning ohtegi ületada. Miks emane laulusääsk isase eeskujul ei lepi õieneste noolimisega, vaid "püüab" tingimata soojaverelise looma verd imeda, sh. ka tigeda ja ohtliku inimese oma? Aga sellepärast, et tal on vaja suure hulga munamassi valmistamiseks rohkesti valku saada (muidugi ka energiat, kuid aminohapped on esmajärgulise tähtsusega). Kui see vereports kätte saadud, alles siis võivad tulla järglased (kui mitmed muud asjad veel õnneks lähevad).


Lugupeetavad bioloogid teile teadmiseks Kondo ja Asai artikkel kalatriipudest sisaldab küllaltki palju vigu. Olen neid teadlasi ka isiklikult kohanud. Nemad modelleerivad oma triipe reaktsiooni-diffusiooni võrranditega, aga selgelt on nende experimentidest näha et tegu pole mitte selliste süsteemidega vaid pigem reaktsiooni-diffusiooni-kemotaxise süsteemiga, sest kalatriibu laius muutub aja jooksul. Reaktsiooni diffusiooni süsteemil on aga kindel lainepikkus ja seega ka kindel triibulaius.


1)Puhhi meepott ei ole ainult energiakandja. Kui Puhhi huvitaks esmajoones energia, siis otsiks ta pigem poti sula searasva või rapsiõli.

Igaühel oma lemmikud. Puhhile lihtsalt maitseb mesi. Rasva armastas limpsida Rebase-onu (kes selle küll salakavalalt Opossumi-onu kaela ajas). Arvan et mõlemad GURMAANID armastasid lihtsalt mõnuleda -

1) maitsmismeel andis edasi mõnuaistinguid; 2) tekkis heaolu- ja täiskõhutunne. Eks see mõnus nosimine olnud neile stiimuliks "kohusetundlikult oma elutsüklit täita"... -

2) Informatsioon on egoistlik. Individuaalsel infokandjal (i), õieti küll rekombineeruvate genotüüpide süsteemil (perekond, kari (deem), populatsioon, liik - või kuidas kunagi) ei ole mingit bioloogilist "sundi " või "sihti" biosfääri informatsioonikontiinumit (I) säilitada või tervikuna edastada.

STAR TREK-i ulmesari viis kapten Picard’i koos tähelaeva "Enterprise" meeskonnaga kokku omalaadse BORG-ide eluvormiga, mis koosnes orgaanilise ja küberneetilise "elu” sünteesist. BORG-ide beebikambris olid beebid juhtmetega "superorganismi" külge ühendet, ammutades nii infot ajukeskusest. Kogu kuubikujuline BORG-ide tähelaev kujutas endast superorganismi; humanoidisarnase indiviidi suhe sellesse oli analoogiline organi suhtega organismi. Ulmekirjanik oli hästi tabanud ka sellise eluvormi motivatsiooni - ilmutamata mingit huvi kontaktiks primitiivsete indiviididega "Enterprise"-i pardal, pumpas BORG-ide laev INFORMATSIOONI tähelaeva kompuutrikeskusest. Eluvormi huvitas vaid organiseeritud INFORMATSIOON, mida saaks TARBIDA, mitte primitiivsed üksikajud ja veel vähem nende kest. Kui informatsiooni pumpama saabunud humanoidi meenutav "interface" korraldustele ei reageerinud ja laserpüstolist tabamuse sai, ilmus kohale järgmine "olend", klõpsutas kadunukese kallal, võttes kaasa paar tikutoosisuurust infokandjat. Ja läinud ta oligi.

Eeltoodud fantaasia läheneb ideaalile eesmärgipäraselt organiseeritud informatsioonist. Kogu TARBIMINE, ja miks mitte GURMAANLUS, taandub sellisel superorganismil informatsioonihankimisele. Tegu on INFO-KISKJAGA, kes, murdes teiste tsivilisatsioonide vastupanu, pumpab välja neile vajaliku, hoolimata teise tsivilisatsiooni füüsilisest hävingust.
"Nature, red in tooth and claw..." järgmisel tasandil - kus indiviidiks on terve tsivilisatsioon kui superorganism...

Ulmejutt võimaldab maiste elusorganismide eksistentsiaalset motivatsiooni veidi avaramas kontekstis analüüsida. Tsivilisatsioon kui superorganism pole teoreetiliselt võimatu, ent vaevalt võib praegu planeedil Maa toimuvat sellega võrrelda. GAIA-hüpoteesil on olnud positiivset propagandistlikku edu Maa keskkonnaseisundi teadvustamisel, ent kui listi lugejate hulgas on kedagi, kes võtab tõsiselt GAIA-hüpoteesi kui teaduslikku kontseptsiooni/uurimisprogrammi, oleks huvitav kuulda.

3) "Iga konkreetse elusorganismi jaoks on järglaste andmine üks osa elutsüklist - mitte EESMÄRK."

Kuid sellesse elutsüklisse on sisse kodeeritud funktsioonid (sh. ka gurmaanilised), mida organism paratamatult täidab, et see tsükkel ikka korduda saaks (need tsüklid lihtsalt ei säili, mille kandjad neid ’kohusetundlikult’ ei läbi). Selline sisemine paratamatus ettemääratult midagi teha, võib näida kõrvaltvaatajale eesmärgipärasusena. "Kui õnneks läheb, tuleb ka järglasi." Magades ikka ei tule, tuleb elada ja vaeva näha ning ohtegi ületada.

Eks see "vaevanägemine" - õieti võime seda vaeva näha - ole analoogiline "sisse kodeeritud" osa elutsüklist nagu kõik eelnimetatud. Vaeva on näha ka põske pistmise jaoks - taimetoitlastel ehk vähem, kiskjatel rohkem. "Sisse kodeerimist" tuleb siin ilmselt mõista mitte kui ranget programmi, vaid kui võimet ja valmisolekut elutsükli funktsioone täita. Evolutsionisti pilgu läbi on indiviid liigi säilimise seisukohalt edukas kui tal õnnestub (1) endal elu sees hoidmine ja (2) järglaste andmine. Veidi spekulatiivsem, kuid mitmete põlvkondade perspektiivis ilmselt kehtiv poolkvantitatiivne sõnastus: edukal indiviidil peab õnnestuma (1) hea elukvaliteedi tagamine ja (2) tugevate järglaste andmine. Hea elukvaliteedi juurde käib mõistagi ka gurmaanlus: "Julge hundi rind on rasvane".

Evolutsioonilises kontekstis, mis vaatleb elusolendit kui punktikest informatsioonikontiinumis, langeb rambivalgus organismi kui EDASI ANTAVA INFORMATSIOONI kandja rollile. Kui fookuses on aga organism ja selle elutalitlused, pakub huvi, kui paindlikult geneetiliselt "sisse kodeeritud" informatsioon ennast elutsüklis võib avaldada ja "painutada". Selles mõttes on geneetiline informatsioon "mitmekihiline", sisaldades endas algeid mitmeteks kohastumise võimalusteks elu jooksul - mis annab uue varjundi ka informatsiooni edasiandmisele kui "eesmärgile" - või pigem - vahendile.

Ka toitumisharjumiste kontroll näib olevat küllalt paindlik. Siin kisub aga poleemika AJU probleemide poole. Põgus tutvus värskemate populaarsete aju-raamatutega (Rose, Gazzaniga, Crick) lubab küll veenduda, et teadmised aju ja gurmaanluse seoste kohta ei piirdu vaese Pavlovi koerakesega, kes fanfaaride saatel sülge nõristas - ent aju teemadel spekuleerimine on ühele kivististeuurijale liig mis liig - siit võiksid jätkata neurobioloogia asjatundjad.


(1) Jagan imestust ("ma poleks oodanud, et nii palju jõudu (energiat!) on kulutatud elu eesmärgipärasuse (teleoloogilisuse) kummutamiseks" - TEORBIO:227), et sona EESMARK kasutamine kaitumise adaptiivsuse alastes aruteludes endiselt niisugust teleoloogiavastast sõda ja mittemõistmist põhjustab (ka uuema põlve kolleegide seas!). See meenutab mulle mõnede kolleegide muigeid ja iroonilisi märkusi, kuuldes kedagi (eriti just noorema põlve) bioloogidest rääkivat loomade poolt vastu võetavaist käitumisOTSUSTEST, OTSUSTUSREEGLITEST taimedel, PEREKONNA PLANEERIMISEST lindudel vms. Kujutasin lolli peaga ette, et niisugustel (metafoorsetel?) terminitel on konkreetse paradigma ja metakeele mõjuruumis kujunenud üsna konkreetne sisu, mis eriti kedagi kulme kergitama ei pane... Mulle tundub, et sellega seoses oleks vaja eestikeelses teadusterminoloogias mõned asjad selgeks rääkida, sest niisuguseid inglismannide keeles kujunenud termineid, millele pole veel üheselt aktsepteeritud maakeelset vastet, on tekkinud kuhjaga. Elusorganismide kaitumise (talitlemise, funktsioneerimise) EESMÄRGI all mõtleb vähemalt suur(em) ports(jon) evolutsioonilisi biolooge ikka käitumise adaptiivset funktsiooni, rolli, seda,MIKS (milliste faktorite tõttu, milliseid constraint’e ja trade-offe arvestades) on käitumine just niisuguseks (eeldatavasti optimaalseks) kujunenud. Seda, et niisuguse optimaalse käitumisega organismide fitness teistest suurem on, peaks loodusliku valiku sisse uskujatel enam-vähem aritmeetilis- statistiline aksioom olema. Vt. ka: ("elutsüklisse on sisse kodeeritud funktsioonid (sh. ka gurmaanilised), mida organism paratamatult täidab, et see tsükkel ikka korduda saaks (need tsüklid lihtsalt ei säili, mille kandjad neid ’kohusetundlikult’ ei läbi). Selline sisemine paratamatus ettemääratult midagi teha, võib näida kõrvaltvaatajale eesmärgipärasusena - TEORBIO:227). Inglismannide keelses teaduskirjanduses on selle tahistamiseks olemas kenad ja sagedasti kasutatavad terminid "ULTIMATE cause", "ULTIMATE factor" jne vastandina "PROXIMATE cause’le", "PROXIMATE factor’ile" jne. Kas ei peaks eesti keeleski senisest rohkem kasutama hakkama ladinatüvelisi "ULTIMATIIVSET" ja "PROKSIMATIIVSET" pohjust, tegurit jne, ja selle asemel vahem "eesmarki"? Ehk aitaks see teleoloogiat aritmeetikast lahus hoida?

(2) Üks märkus käitumisökoloogi(asse uskuja) seisukohast mõnedele mõtteavaldustele eelnevast kirjavahetusest. Tsiteerin: "Minuarust polemother nature lootma jäänud elusorganismide teadlikkusele ja rõhub osavalt väga lihtsatele mehhanismidele - mett limpsida on mõnus ja ka paljud muud asjad on päris mõnusad - ja kokku need võivadki salakavalalt viia mingile nn EESMÄRGILE, mida keegi ei tea..." (TEORBIO:226) Ja veel: "Igaühel oma lemmikud. Puhhile lihtsalt maitseb mesi. Rasva armastas limpsida Rebase-onu (kes selle küll salakavalalt Opossumi-onu kaela ajas).

Mõlemad GURMAANID armastasid lihtsalt mõnuleda - 1) maitsmismeel andis edasi mõnuaistinguid; 2) tekkis heaolu- ja täiskõhutunne. Eks see mõnus nosimine olnud neile stiimuliks "kohusetundlikult oma elutsüklit täita..."

Soovitaksin mõlemal tsiteeritud biogurmaanil siiski rohkem mõelda sellele, MIKS (mis eesmärgil, kui soovite)on mett limpsida MÕNUS. Miks on mõned asjad meile "lihtsalt mõnusad", aga teised asjad ebameeldivad, vastikud, hirmu tekitavad jne. Mis näiteks on ilu? Miks mõni asi tundub enamikule ilus, teine aga inetu? Miks paljud inimesed maokujulisust jälestavad, samas imetlevad? Miks üks lõhnab nii hõrgutavalt, teine aga haiseb nii eemaletoukavalt? Miks on suguakt mitte "lihtsalt mõnus", vaid "kurrrrradi monus" ja selle mõnu nimel on tapetud palju elusolendeid ja peetud suuri sõdu? Ja muidugi ikka biogurmaaniasse puutuvalt: miks on üks asi (teatud hetkel) nii maitsev ja teine nii vastik? Muidugi võivad paljud asjad olla "lihtsalt ilusad, maitsvad, meeldivad", s.t. neutraalsed tunnused, kuid käitumisökolooge, samuti optimaalse toitumise teoreetikuid (ehk biogurmanolooge) huvitab enamasti just see SÕNUM, mis selle "lihtsalt mõnusa” taga võib peituda, see informatsioon, millele viitas KK, see "ultimatiivne põhjus" ehk "eesmärk". Kodune ülesanne: miks on loojang nii ilus?

(3) Eelnevais kirjatükkides vaieldi peamiselt selle üle, mis on toitumisel tähtsam (!?), kas aine või (!) energia, ja ainult KK vihjas veel mingitele salapärastele sõnumitele, mida toitumisharjumused võivad kanda. Toitumistavad võivad tõepoolest kanda vägagi huvitavaid sõnumeid, mis aine- ja energiakauged on. Isaslinnu poolt toodud kala vastuvõtmisel ja söömisel emase poolt on saadav aine- ja energiakogus tühine võrreldes selle biosignaaliga, mille saab isane (Hurrrrraaaa!!!! Ta on nõus!!!! Ta on nõus!!!!).
Puhhist. Nojahh... Kardetavasti elimineeruvad kõigepealt need puhhid, kes ei "juurdle" üldse millegi üle ja limpsivad mett, sest et see on "lihtsalt mõnus", seejärel need puhhid, kes "juurdlevad" üksnes saadava aine ja energiakoguse maksimiseerimise üle. Ja kui ka need viimased puhhid on kõik jänku uruavaustesse kinni jaanud, koosneb populatsioon vaid neist puhhidest, kes söömise juures ka viisakusreegleid tunnistavad. Kardan tõsiselt, et meie lemmikut K.W. Puhhi nende seast enam ei leia...
Lõpuks siiski ka paar sõna selle kohta, kumb on siis lõpuks tähtsam, aine või energia, muna või kana. Mõelgem, kui surmapõlgavalt viskuvad mehed kõigil aegadel võitlusse mammutitega, piisonitega jne, selle asemel et oma energiatarve kenasti turvaliselt rohust ära katta. Seda ju puudu ei jää.

(4)Märkus järgmise väite kohta: "Evolutsionisti pilgu läbi on indiviid liigi säilimise seisukohalt edukas kui tal õnnestub (1) endal elu sees hoidmine ja (2) järglaste andmine." Tänapäeva evolutsionisti jaoks on siin järjekord vähemalt vale. Milleks üldse elada (mõtlen - nii pikalt), kui ka ilma selleta õnnestuks jarglasi anda? On ju elamine üks hirmus kulukas lõbu! Lihtsate mudelite abil võib "tõestada”, et ökonoomseim life history oleks see, kui isend esimesel võimalusel peale sündi sünnitab ka ise piisaval hulgal järglasi ja kohe ise vedru välja viskab (seda nimetatakse semelpaarsuseks ja selle äärmuslikuks näiteks võib tuua mõned pahksääsed, kelle emased end oma järglastel lihtsalt ära süüa lasevad). Järelikult on vaja kuidagi seletada, miks paljud liigid sigivad korduvalt (iteropaarsus)ja vahepeal elavad väga kulukat ja ohtuderikast elu. Haritud bioloog teab või aimab, millega seda seletada... Seega pigem: Isend on edukas, kui tal õnnestub (1) järglaste andmine, (2) ja kui selleks on vaja elada, siis endal elu sees hoida.

(5) Märkus veel ühe definitsiooni kohta: "Veidi spekulatiivsem, kuid mitmete põlvkondade perspektiivis ilmselt kehtiv poolkvantitatiivne sõnastus: edukal indiviidil peab õnnestuma (1) hea elukvaliteedi tagamine ja (2) tugevate järglaste andmine. Hea elukvaliteedi juurde käib mõistagi ka gurmaanlus: "Julge hundi rind on rasvane". Mis on ikka õieti see raskesti mõõdetav ja seepärast poolkvantitatiivne ELUKVALITEET? Kuna vanasõnad on nähtavasti biogurmaanluse põhialuseks muutunud, tooksin veel ühe esile: "Elu - see on üks sigimine ja õgimine, kõik muu on selle ümber sagimine..." Milleks kõik see sagimine, mille efektiivsust elukvaliteediga iseloomustada? Muidugi, olelusvõitlus, konkurents... Selge see. Samas on ajast aega uurijaid hämmastanud mõned tunnused, tavad, rituaalid (seejuures ka toitumistavad!), mille puhul on raske ette kujutada, kuidas see isendile olelusvõitluses kasuks tuleb. Nn. handicap-tunnused, nagu paabulinnu saba (mis selle ennast linnuks pidava koledalt karjuva ja hommikul magada tahtvaid inimesi üles ehmatava peletise liikumisvõimet äärmuseni pärsib), muusika (s.h. linnulaul) (mis on üks absurdsuseni komplitseeritud nähtus, võtab ära palju ainet ja energiat), GURMAANIA (totruseni keeruliselt valmistatavad eksootilis-erootilised road) jne, on sellised tunnused, mis täitsa ilmselt pigem pärsivad eluvõimet, s.o. ellujäämist, kui seda toetavad. Aga näe, vastassugupool jumaldab sihukesi laulumehi, gurmaane ja pikkade sabadega uhkeldajaid. Miks siis ometi? Millist SÕNUMIT e. INFORMATSIOONI need veidrad omadused kannavad? Asjast huvitatutel (muidugi kes veel ei tea) soovitan tutvuda näiteks Amotz Zahavi poolt välja käidud ideedega handicap-tunnustest kui isendi kvaliteedi usaldusväärseist signaalidest. Elegantsuseni lihtsustatult seisneb see selles, et emapaabu jumaldab isapaabu toredat, kuid tülikat saba eelkõige seetõttu, et on selge: ainult tõeliselt tugevad isendid saavad hakkama sellise kandmisega. Nõrgad surevad lihtsalt maha. Sellega vastandub Zahavi teooria klassikalise Fisheri nn. runaway mudeliga, mis ekstravagantsete handicap-tunnuste evolutsioonilist kujunemist seletada püüab. Zahavi teooria on nii empiirikuilt kui ka modelleerijailt-teoreetikuilt haledasti peksa saanud, kuid samas väga palju toetust leidnud, ka modelleerijate poolt (vt. Grafen, 1991-95 jt). Olen Zahavi teooria suur fänn. Suur osa meie elus levinud toimingutest ja sagimisest (muusika, kogu kunst, suur osa teadusest, GURMAANIA mõistagi ka) pole muud kui omapärane paabulinnu saba, mille ainsaks või peamiseks rolliks, funktsiooniks, eesmärgiks (vuih!), ultimatiivseks põhjuseks on olla analoog KÕRGUSHÜPPE LATILE, näitamaks meie konkurentidele ja kooperaatoreile, eeskätt aga vastassugupartner(e)ile, et me ikka oleme võimelised sellest üle hüppama. Ka auto, televiisor, automaatpesumasin, arvuti jne. enamasti kaugeltki ei säästa meie aega ega võimalda meil rohkem kokku ahmida ainet pluss energiat (s.o. elukvantiteeti), vaid üldkokkuvottes kulutavad neid, sundides meid loobuma paljudest varasematest väärtuslikeks peetud tavadest uute (nn.elukvaliteeti iseloomustatavate) nimel. Ja isegi kui võimaldavad, siis ainult nii kaua kuni neid jätkub...


Bioloogilised nähtused on ikka polüfunktsionaalsed. Enamasti kaasnevad põhifunktsiooniga paljud muud, tihti semantilised aspektid. Eelneva näite sisu tuleks laiendada. Niisugused käitumisrituaalid (sh. ka toidupaladega manipuleerimisviisid) ei teeni mitte ainult meeldivamate (konkurentsivõimelisemate) partnerite valikut, vaid ka nende identifitseerimist samaliigilistena (st. need rituaalid on liikidevahelise sugulise isolatsiooni üheks mehhanismiks loomadel).

Kõik ei peagi igale isendile otseselt kasuks tulema! Kasu võib lõigata indiviidide kogum, mis säilitab spetsiifilist geenifondi. Võiks mainida vist kõigile tuttavat tutkaste-näidet, kus igas deemis on sigimisvõimetuid isaseid, kes on aga olulised soodsate sigimispaikade markeerimiseks ja seksuaalse aktiivsuse stimuleerijatena mänguplatsidel. Asi on veel palju kaugemale läinud selliste superorganismide juures nagu kiletiivaliste pered.

Ka mina arvan, et Zahavi teooria on suures osas paikapidav. Kuid kõike seda otseselt inimese juurde üle kanda siiski ei saaks (kui me ei piirdu mainitud "gurmaania”-nähtuste evolutsiooniliste juurtega). Inimesel on mitmeid vajadusi ja nautlusi, mis on võimalikest algsetest bioloogilstest funktsioonidest üsna kaugele läinud ja ilmselt ei ole "eeskätt vastasugupartnereile" oma võimelisuse näitamiseks. Inimestel on litsalt esteetilise (ka gurmaanilise) nautlemise, loomingulise eneseteostamise ja kaaskondlaste (kollektiivi) tunnustuse vajadusi, mille realiseerimisel võib vastasugupool kui järglaste produtseerimise vahend täielikult ununeda. Inimene on loom, kellel ka suurem osa seksuaalsest nautlemisest on muul otstarbel, kui järglaste saamiseks (kuigi vahete-vahel juhtub mõni laps ka sündima, õnneks). Aga eks mingil määral ole tõtt ka teispidistes väidetes, sest nagu teada - "Armastus käib kõhu kaudü.


Siinkohal pean kohe ütlema, et kohe üldse ei nõustu, ja kõik. Seni pole ma kõigist juurdlemistest hoolimata jõudnud veel ühelegi järeldusele, mis lubaks mul inimest pidada PÕHIMOTTELISELT erinevaks ülejaanud loomadest. Spetsiifilised erinevused muidugi on, kuid need pole suuremad kui biisamroti ja karbse vahel.

EMOTSIOONID

Seoses alanud male-MM matšiga New Yorgis arutles rida BBC kommentaatoreid, kas Kasparovi grimassid on suunatud ’Vishy’ Anandi ärritamisele. Siis demonstreeriti kaadreid Kasparovi heitlusest ja allajäämisest malekompuutrile, kus ta samasuguseid grimasse tegi.

Etoloogile pole midagi uut selles, et palju reaktsioone väljendavad emotsionaalselt seisundit, mitte teadlikult kellelegi suunatud signaali.

Enne kui kodanik A edvistama või võrgutama asub, on ta märganud võrgutamise objekti B ning teda nähes saanud emotsiooni, mida ta kutsuva (või vastupandamatu) signaalina tõlgendab. Järgnev kommunikatsioon võib olenevalt tutvuse astmest, temperamendist ja kultuuritaustast kulgeda mitmes zhanris, alates lõõmavast emotsioonide vahetusest kuni intellektuaalse vestluseni madalrõhulohu ja kõrgrõhuharja teemal.

Ent tagaplaaniks on igal juhul emotsioonide vahetus ja tunnetuspinge. Sellel emotsionaalsel taustal aktiviseeruvad nii varasemad ühised intellektuaalsed huvid kui tekivad uued. Intellektuaalne rikkus aitab antud juhul sillutada teed teise minani, ent alati mitte kui kõrgushüppelatt - olla külaväljakul praalides edevam ja teistest parem.

Kaudselt tuleb see kõrgushüppelatt küll mängu enesehinnangu kaudu - kui latt on iseenda arvates väga madal, võib madal mina-hinnang suhtlemist takistada. Ent ka kõrge egoga tipp-paabulindudel ("I’m too sexy for my car") on probleeme.

Nii et - kui see ongi kõrgushüppelatt - avaldub see mingil teisel kujul.

Võib-olla ongi see nii väline kui sisemine ILU, mida ei panda padaje, see ILU, mis ei ole OTSESELT SUUNATUD ei edvistamisele ega võrgutamisele, ent mis äratab potentsiaalses partneris positiivseid EMOTSIOONE.


Ent mis need EMOTSIOONID siis on?

Radikaalselt väljendus äsja üks neurobiolooge - emotsioonid pole miskit muud kui neuropeptiidide kontsentratsiooni muutus veres...

Nii "kurradi mõnusa” mõnuaistingu kui näiteks naerupahvaku puhul vabanevat hulk "mõnumolekule", mis seda mõnu kuulutavat. Seeläbi olla tõestatud, et naer on TÕESTI terviseks (Olen kolleegidele ette tänulik selle metafoorse retoorika asendamise eest teaduslikumas vormis seletusega).

Spekuleerimist jätkates - nii mõnu kui kurbdust mõjutavaid kontsentratsioone kontrollib AJU ja NÄRVISÜSTEEM, mis erinevatel loomadel oluliselt erineb.

INIMENE ja TEISED LOOMAD

-   Õpetaja, kas see on tõsi, et me põlvneme ahvist?

-   Sorry, mind TEIE perekonna ajalugu ei huvita...

Inimene ei tohiks teistest loomadest bioloogiliselt erineda - ega erinegi enam kui loomad üksteisest. Loomad omavahel ja inimene nende hulgas erinevad aga üksteisest aju ja närvisüsteemi võimaluste poolest. Võimalik et saame teada seda, mida teame praegu inimese kohta, peagi ka mõnede teiste loomade kohta, kelle närvisüsteemi võimalused järgnevat lubavad.

Inimese kohta teame praegu, et inimese mälu võimaldab ajalisi projektsioone - tunnetada midagi, mis vahetult ei toimu. Veelgi enam - kujutlusvõime võimaldab tunnetada ja kirjeldada midagi, mis KUNAGI pole toimunud (pealnäha tarbetu tegevus) ning ka VALETADA - kirjeldada midagi mis on toimunud nii nagu see ei toimunud. MILLISTE VÕIMALUSTE MAA!

Teiseks teame, et märkide ja sümbolite kujul on talletetud tohutu kogum infot, sealhulgas nii reaalsete kui väljamõeldud karakterite emotsioone - nimetan seda siin tinglikult "SEMIOOTILINE REAALSUS". Inimest, võib-olla rohkem kui teisi primaate, mõjutavad tugevasti visuaalsed stiimulid (EI USUKS - AGA ISE NÄGIN!) ja teda on kerge visuaalsete efektidega petta - juba kino saab hakkama tugeva emotsionaalse mõjutamisega, rääkimata virtuaalsest reaalsusest. Põnev, kaugeltki mitte üksühene suhe "semiootilise reaalsusega" toimub raamatute kaudu, kus sõnamärkides kirjapandu tõlgitakse kujutlusvõime abil emotsioonideks.

Iga inimese suhe (suhtlemine) "semiootilise reaalsuse" heade tekstide (lavateoste, filmidega) on unikaalne. Veel enam, iga suhtlemise akt on unikaalne, ning teosega mitmekordsel tutvumisel alati uudne.

Ja reaalsed inimesed, kes meie ümber - kas pole nemad põnevaim osa sellest semiootilisest reaalsusest - pidevalt uuenevad sellepärast, et kõik minad on dünaamilises muutumises.

KOKKUVÕTTEKS - Võimalus suhelda semiootilise reaalsusega, suhelda sündmuste ja emotsioonidega, mis toimunud teises ajas ja kohas (siin ka introspektsioon) või üldse mitte toimunud, loob inimesele märksa avarama emotsioonideallika, kui seda oleks vahetu, meelte poolt reaalajas vastuvõetav reaalsus.

Kokkupuude kultuuritausta kaudu semiootilise reaalsusega loob uue konteksti ja väljundid emotsioonidele, ootustele ja lootustele, suhtlemisrituaalidele - ja miks ka mitte - kogu sensuaalsusele ja seksuaalsusele. Semiootilise reaalsuse kaudu mõjutab me emotsionaalset reaalsust Kierkegaard, kelle "bioloogilise imperatiivi" printsiibi järgi oleksime pidanud juba sajandite eest reaalajas maha kandma.

Ka "kõrgushüppelatti" võib inimene ületada semiootilises reaalsuses, mis talletab endas omaette väärtusi - nii üldinimlikke kui väga isiklikke. Isiksuse reaktsioonis reaalaja sündmustele sisaldub seetõttu alati midagi enamat kui hetkeemotsioon - ning selle tõlgendamine "bioloogilisse imperatiivi" võtmes sobib küll ühe kindlasti olemasoleva variandina - ent tundub kitsavõitu millegi sellise kirjeldamiseks nagu

Armastus, Sina kaunis magus mesi...

1

2004-12-08

MärksõnaDNA

MärksõnaEluteadus

MärksõnaKunst