Teemad

Tšuudid Njuohttejávris

Prindi

Saami keelest tõlkinud: Ott Heinapuu

1

Ükskord olid tšuudid teel Koola poole, et seal kindlust ära võtta. Koltalaplased olid põdrarakenditega Suoločielgis metsikuid põhjapõtru küttimas. Oli sügistalv. Üks neist oli nõid, kutsuti Jäärebase-taadiks. Ta oli jahil ühes oma kahe pojaga. Nad said jahiga ühele poole, järgmisel päeval pidid minema tagasi Njuohttejávri külla. Hommikul, kui üles ärkasid, ütleb Jäärebase-taat, et nüüd on tšuudid nende kodukohta tulnud. Teised ei uskunud, mõned pilkasid veel, ütlesid: “Noh, kuhu Jäärebane siis läheb? No kuhu siis mujale, kui poeb kalju sisse.” Taat ütleb, et Jäärebasel ei ole praegu õige aeg kaljusse pugeda.

Siis käsib Jäärebane oma kahte poega, et üks neist peab peru emapõdra ree ette panema ja teine jälle kõige parema juhtpõdra. Ta ise pidi ka hea juhtpõdra võtma. Noh, panid rakendid valmis, rakendasid põdrad ette ja sidusid üksteise järgi koerad. Jäärebane seadis asja nii, et ta oli lõpus ja pojad temast veelgi tagapool ja nii nad sõitsid. Tšuudid olid ennast taredesse ära peitnud ja sundinud tüdrukuid ja poisse välja mängima minema, et tulijad midagi ei märkaks. Kui põdrajahtijad jõudsid Njuohttejávri küla lähedale, nägid nad, et kõik oli nii nagu enne, oli isegi näha tüdrukuid mängimas. Siis ütlesid teised Jäärebasele: “Ega tšuudid ei ole tulnud, kui tüdrukud mängivad.”

Siis nad sõitsid külasse sisse. Selle peale jooksid tšuudid välja ja hakkasid tapma. Jäärebase kaks poega sõitsid tagasi. Jäärebase-taadil oli väga suur nuga ja ise oli ta ka suur ja hirmus kange. Katsus oma nuga välja tõmmata, aga see oli tuppe kinni külmunud, pidi lahti tõmbama koos tupega. Ja siis ta hakkas võitlema. Kolmkümmend jõudis ära tappa, enne kui temast jagu saadi. Nii kui Jäärebane langes, võttis tšuudipealik talt umbkasuka ära ja tõmbas endale selga, haaras Jäärebaselt mütsi ja pani selle endale pähe. Ja sõitis Jäärebase kahele pojale järele. Pojad näevad, et keegi sõidab neil järel. Üks hüüab: “Lase! Kihuta oma põtra takka, või me võime hätta jääda!” Teine ütleb, et ei lase: “See on meie isa, isa kasukas ja isa müts.” “Noh, kui sina ei lase, siis mina küll lasen.” Käsib oma vennal sõita käänuliselt. Järgmine põder tuleb ju jälgi mööda järele. Ise võttis ta püssi ja sihtis. Siis lasi ja tšuudipealik langes. Nad lõikasid ta kõhu lõhki ja sõitsid ikka edasi. Nad sõitsid kõrge mäenina otsa, ja nägid, et tšuudid sõidavad nendele järgi, jõuavad oma pealiku korjuseni. Siis sõitsid ringi ümber tema ja pöörasid otsa ringi. Nii kui Njuohttejávri külla tagasi jõudsid, arvasid, et nad lähevad ikka Koolasse, kui juba pealik surnud oli.

Kaks kõige ilusamat naist olid ellu jäetud, ja need kaks naist juhtusid olema Jäärebase kahe poja naised. Ühel oli kaks last ja teisel polnud lapsi. Siis pandi need kaks riiete küljest verd maha pesema.

Sealt voolab üks suur jõgi mööda, seal nad nüüd pesid mitme suure vaskkatla täit. Üks oli alati nende kahe pesija juures vahis. Siis tõotasid need kaks naist, et kui tuleks hirmus kõva lumetorm, siis nad annavad Viercavárre mäele (s.o Jääramäele) ühe jäära. Siis pööraski ilm halvaks. Vahimees kõndis seal ja külmetas. Naised ütlevad talle: “Miks sina ka sisse ei lähe? Ega me ei saaks sellise ilmaga kuhugi minna.” Siis läks vahimees salaja ilma eest ära ühte tühja taresse. Nii kui nad kahekesi jäid, veeretasid kõik katlad kärestikku ühes riietega. Nii läksid hukka kõik tšuudide riided, nad jäid peaaegu alasti. Siis läksid need naised pakku, kumbki võttis lapse selga. Ja muidugi kattis lumetorm kõik nende jäljed. Nad pugesid kivide vahele peitu. Kui ilm muutus, siis katsusid tšuudid neid koertega otsida, aga ei saanud kätte. Läksid küll nii ligi, et kuuldi rääkimas: “Kui nad nüüd kätte saaks, ei jätaks hinge küll enam sisse.” Üks naine läks arust ära. Sellele pani teine noa suhu, et ta märatseda ei saaks.

Kui tšuudid neid üles polnud leidnud, nägid naised, et tšuudid läksid Njuohttejávri külla tagasi. Siis kõndisid need kaks naist, kuni jõudsid oma sammasaita. Seal oli süüa, mida aga tahta oskasid: kuivatatud liha ja kala ja muud aidakraami. Nii pääsesid nad eluga.

Jäärebase pojadki ei maganud. Läksid oma sammasaitade juurde, nägid, et uks on praokil. Selle peale hakkasid kartma, mõtlesid, et tšuudid on aidas. Naised jälle samuti, kui nägid neid kahte tulemas, üks arvas, et tšuudid on. Teine jälle arvab, et need on nende mehed. Siis vaatasid teineteist ja nägid, et kes on, ja said rõõmsaks mõlemal pool.

Mõne aja pärast läksid Njuohttejávri külla. Siis olid kõik tšuudid surnud, ära külmunud ja nälginud.

1

2004-12-21

MärksõnaMythos