Arutelu selle artikli le

Teemad

Tähenduse­otsijana ruumis

Prindi

Kaur Riismaa

1

/---/ samas Magnus Martyr
oma seinte peidus hoidmas keset päevakära
joonia valge ja kulla seletamatut sära.
(T.S.Eliot, „Ahermaa“ - „Tulejutlus“ 263-265)

***

„Minu eesmärgiks pole inimeste tegude pärast nutta
ega nende üle naerda,
ega vihastuda, vaid püüda neid mõista.“
Baruch Spinoza

I

Inimene, loodud jumala näo järgi, loob ruumi jumala teenimiseks omaenese arusaama järgi jumala näost.
R.Tagore näitab fokusseerimise vajalikkust ükskõik millise aega või ruumi puudutava küsimuse lahendamisel. Tema näite varal tundub roosileht meile tahke ja esteetilise kehana ainult juhul, kui näeme seda kindlal kaugusel kindlas fookuses - väga lähedale minnes märkame vaid rakke ja tsütoplasmat, sellisel juhul on meile tuntud „lillelised“ omadused devalveerunud. Sarnaselt avaldub aja suhtelisus - imelaps lahendab keerulisi matemaatilisi probleeme ülikiiresti, kuna tema aeg liigub kiiremini, teisel ajatasandil, võrreldes nendega, kes end tundide kaupa sama ülesandega vaevaksid.
Võiks oletada, et sakraalne ruum on samamoodi suhteline. Jumala tajumise viisi tingib ruumi omapära, mis edasi mõteldes on tingitud ruumi looja etnilisest, kultuurilisest taustast - ehk kõige ilmsem, kui jälgida judaismis või islamis levinud religioossete kombetalituste sidusust igapäevase elu ning rahvuse ajalooga. Loogiliselt järeldades sõltub sakraalse ruumi iseära jumalamõiste ja inimese vahelise fookuse asendist.
Tähenduseotsija, usklik inimene, püüab seda fookust enese jaoks paika saada. Tema tegevuse tulemusena tekibki pühakoda, kirik.

II

Mul oli kord võimalus viibida kellegi kalli inimese ristimistalitusel Viimsepäeva Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus (VPJKK) Tartus.
Imestasin, kuivõrd erines see ruum nendest, milles ma viibinud olen, milles olen palvetanud. Ma olen tähele pannud jumala “näo” varieeruvust näiteks sakramendis erinevates kultuurides, kuid see ruum siin oli justkui tühi, külm ja steriilne, meenutades pigem kinosaali kui kirikut. Mis tuttav näis, oli inimeste erakordne lahkus ja siirus - kogu kristlik ideoloogia ei avaldunud mitte ruumis, vaid inimestest kiirgavas sügavalt usklikus mikrokosmoses.

Kui 19. saj. alguse Ameerika revivals-liikumiste mõtlev osa lootis taasavastada varakristliku kiriku eelised, siis ajendas neid sarnaselt Martin Lutherile mõte kiriku eluvõõrusest ja kaugusest inimese suhtes, mis ilmnes nende traditsioonivabaduses ja vastandumises konventsionaalsele kirikule. (Teadmatu eeltöö postmodernistliku ja inimeseti varieeruva maailma võimalikuks saamiseks). Nad lootsid luua inimesest lähtuva kiriku, tuua jumala kõrgete kirikuvõlvide alt inimese kõige vahetumasse lähedusse, tema sisse. Sellisel pinnasel hakkas võrsuma ka Joseph Smithi, mormoonide liikumise algataja, elu ja töö.

Kui viibisin tollel ristimisel VPJKKs, siis tõepoolest kogesin ma, et need inimesed tahtsid olla head, isegi kui see neil natukene kramplikult välja tuli. Jumala mõiste tähenduse loovad nad kõigepealt iseenda jaoks mõttetöö käigus ja selle avaldumine kindlalt mõtestatud ruumi loomisel on sekundaarne. Tähtsam millegi loomisaktist on jumala leidmine iseeneses.

III

Kuid inimeseläheduse võib leida teisaltki. Olen küllalt tihti lihtsalt etnoloogilisest huvist käinud Vene Õigeusu kirikuis teenistustel, nii Eestis kui Venemaal. Kirikud on pisikesed, oma hämaruses justkui müstilised, nad on läbi poeetilise maja teesi oma intiimsuses mõõtmatud („/---/ ja suuruse kontemplatsioon määrab ära /---/ nii erilise hingeseisundi, et unelus viib uneleja väljapoole tema vahetut maailma, maailma, mis kannab lõpmatuse pitserit.“ - G.Bachelard, „Ruumipoeetika“ lk. 265)

Kogu saladus peitub liturgias. See koosneb vokaalmuusikast, peaaegu kogu „religioosne kogemus“ seisneb venekeelses laulus, mis on lihtsalt vene rahvale mõistetav. Tõsi, tuleb au anda mormoonidest misjonäridele, kes on ära õppinud maa keele, kus oma misjonit toimetavad, mis puudutab ka teenistuse laule.

Vene kiriku teenistus on aga hoopis mõjusam, sest koorimuusika muutub transtsendentaalseks, spirituaalseks kogemuseks, mis muuhulgas avaldub kunstniku inspiratsioonina: vene rahva kirik eelkõige on ikoon.
Ikooni ime peitub tema tagurpidisuses, see “kirjutatakse” kihtidena tumedamast heledamaks, sümboliseerides nii valguse poole minekut. Tänu sellisele tehnikale näib, et perspektiiv koondub ikooni ette, tema ees põrmu langenud palvetaja poole - muutes inimhinge ja pildi üheks tervikuks. Venelane ei palveta silmad kinni ja pea langetatult, vaid palve on aktiivne protsess, mis haarab kogu kiriku: pidevalt lauldakse ja liigutakse ringi.

IV

On veel eripäraseid ruume. Mida Sartre kohtas New Yorgis XX sajandi keskel, seda võib näiteks eurooplane kohata Chartres’is, Laonis või Amiens’is. Sartre kirjutab New Yorgist, et selle tänavatel liikumise teeb imeliseks optiline efekt - pilvelõhkujad tõstavad taeva väga kõrgele üles, inimene muutub väikeseks. Seistes mõnes gooti kirikus on inimese asend samasugune. Erinevalt uususunditest ei pea looma jumala kuju tähendust enese peas aprioorselt, ei, võib lihtsalt seisatuda pingiridade vahel ja tunda enese väiksust ja alastust jumala ees, kuna ta on tõstetud tohutu valgusvoo najal väga kõrgele üles pea kohale.

Väidetavalt, kuid kinnitamata andmetel tõid katedraalide ehitamiseks teadmised Euroopasse Templirüütlid 12. saj. Chartres’is on tabatud absoluutset joonte ja proportsioonide harmooniat, mis on erakordne - kõik mõõdud alluvad Kuldsele Arvule (1,618) otseselt või on selle korrutised. Lääneportaalist siseneja tunneb, kuidas tema silmad tõusevad automaatselt üles ja pea vajub kuklasse. L. Charpentier, kes Chartres’it on uurinud, kirjeldab seda: „/---/ psühholoogiliselt võivad maa- ja teised hoovused siseneda inimesse ainult läbi selgroo, mis on sirge ja vertikaalne.“ Nii peab ka kirik tungima üles, et sellega koos tõsta enesega kaasa igapäevases elus kössi vajunud inimene. Gooti katedraalides avalduv vertikaalsuserõhutamine avaldub omapäraselt ka islamis, kuid sellest allpool.

Sarnaselt õigeusuga on religioosne kogemus järgnev ruumile ja ajale, kusjuures ruum on religioosses-inspiratsioonilises seoses kunstniku loomisaktiga (mõteldes näiteks Sixtuse kabelile) palve aga inimese sisemise ajaga. Gooti kiriku kesklöövis seisev inimene liigub ikoonikirjutamisele sarnaselt tumedate varjude juurest valguse poole, ühelt poolt olles muutunud tibatillukeseks jumala ees, on ta oma väiksusest teadlikuks saades avardunud hingeliselt.

Erinevalt VPJKK’st toimub õigeusus ja katoliikluses jumala tähenduse leidmine väga konkreetses sakraalses ruumis. Erinevus on ka pildis. Mormoonidel puudub sel püha tähendus sõna otseses mõttes.

V

Seevastu on islamis jumala näo loomine ülepea keelatud. Allah on loodusest ja meile tuttavast ruumist täiesti eemal ja eraldiseisev, seepärast ei tohi teda kujutada ei sümboli ei pildi kujul. See on üpris loomulik, kui arvestada, et jumaliku päritoluga looming, olgu see siis inimene või taim, loom või kivim, on nii kristluses kui mujal häviv ja kaduv; Looja, olles lahtine oma loomingust, peab olema aga igavene. Järelikult on ka pilt häviv, kuna ta on inimliku päritoluga - inimene, luues pildi, viskab jumala pihta kivi.

Moslemi elu jaguneb teljestikus vertikaalselt ja horisontaalselt. Vertikaalne telg seob inimest jumalaga, horisontaalne inimest inimesega. Mõlemad teljed on islami tuhande viiesaja aastase ajaloo jooksul peensusteni üles ehitatud. Inimese elu üle otsustatakse viieastmelise skaala järgi: keelatud, laiduväärne, lubatud, soovitatav, kohustuslik. Islami teoreetilise poole vundamendiks on juristide, fugaha’de loodud kirjandus. Islami käsud, keelud ja lubatud toimimisviisid sätestavad inimese suhte jumalaga ja teise moslemiga (pesemisrituaal enne reedest palvust; au, vere, varanduse tähendused; almuse mõisted). Kaks telge põimuvad seeläbi oluliselt - näiteks abielulahutus on Allahi silmis taunitavaim - kuigi erinevates koolkondades seotakse see kas lihtsalt moraalse süü- või reglementeeritud karistusega. See kuulub nö. täpsustamata tegude hulka, kus asuvad „soovituslikud-“ (manduh) ja „taunitavad teod“ (makruh).
Veel 19. sajandil oli mošee ka lihtsalt üldrahvalik keskus. E.W. Lane, kes sajandi keskel Kairos elab, kirjeldab mošeesid, kus magati, söödi, juteldi, vahel tegeldi kogunisti peenema käsitööga. Varasemas islamis oli mošee muuseas ka valitsuskeskus, milles juristid õppisid ja õpetasid. Inglise seikleja Richard Burton, kes islami seadustest üle astudes 1830 aastal Mekas käis, kirjeldab oma kogemust väga iseloomulikult järgnevalt: „/---/ kõigist jumalakummardajatest, kes nuttes eesriide külge klammerdusid või oma pekslevaid südameid kivi vastu surusid, ei haaranud sel hetkel kedagi sügavam tunne kui palverändurit kaugelt põhjast.“

Islami vertikaalsus ja horisontaalsus - religioon ja igapäevane elu - kohtuvad kõige selgemini mošee seinal. (Olgu siinkohal mainitud huvitav tõsiasi: mošeede tagaseinad (quibla) üle islamimaailma on suunaga Suure mošee poole Mekas, kuna palvetatakse suunaga Ka’ba poole, Suures Mošees asuv Ka’ba on nurkadega nelja ilmakaare poole. Horisontaalsed teljed koonduvad Mekasse, et muutuda seal vertikaalseks). Jumala näo kujutamise vältimisel on tekkinud huvitav lõputa ja alguseta abstraktne muster. Selle erinevad osad on orgaaniliselt üheks seotud, sel puudub konkreetne keskkoht või ääred. Mošees viibiv inimene kogeb läbi selle Allahi kõiksust ja pidevat kohalolu kuna mošee seinu kattev muster kaardub nurkade taha, katab seinad ja lae, ka eksterjöörielemendid: minaretid, kuplid ja välisseinad. Mošeearhitektuur varieerub üle terve islamimaailma Malist Lääne-Aafrikas kuni Mindanaoni Lõuna-Filipiinidel.

Sakraalarhitektuur on sarnase tähtsusega nagu ka kristluses. Üks iseloomulikke elemente on minarett. Moslem peab palvetama viis korda päevas, kusjuures palvusele kutsub muezzini hääl minaretist (nagu kirikukellad kristluses või judaismis sarvepuhumine). Tegu oleks justkui Allahi prohveti Muhamedi enese häälega, mis vertikaalselt üles tõusvast ja rohke ornamentigaga kaunistatud minaretist kutsub inimest palvetama. Muhamedi järgi on ühispalvus kakskümmend viis korda mõjusam kui üksi palvetamine.
Hommikune palvelekutse ei ole kolmanda isiku manitsus, vaid hääl inimese eneses, see kõlab: „/---/ Ma (sic) tunnistan, et ei ole teist jumalat peale Allahi... Ma tunnistan, et Muhamed on Allahi saadik,“ ja alles sellele järgneb inimesele „väljast“ suunatud: „Tulge palvele, tulge päästmisele... Palve on parem kui uni /---/“
Kuid ühispalve pole kohustuslik. Kõrbeavaruses viibival moslemil pole muud võimalust, kui muuta enese ümber asuv avarus mošeeks, Allah on kõikjal ja kõiges. Kuna viis korda päevas palvetamine on kohustuslik, siis rõhutab see veelgi jumala nähtamatut ja intiimset sidet inimesega, kes nii avastab enese jaoks jumala ainukordse loomingu enese ümber ja õpetab jumalakartlikust. On tähelepanuväärne, et kuigi Allahi nimel surma minemine, „võitlus Allahi nimel“ ehk džihaad seotakse tänapäeval eelkõige just terrorismiga, on siiski selle kõige kasutoovam vorm palverännak Mekasse, pühakirja järgi see „eemaldab vaesuse ja patu, nagu sepalõõtsad puhastavad rauda.“ Nii on Allahi nimel Mekasse tulek, nö. mööda horisontaalset telge inimeste vahel, tähtsam, kui surm Allahi nimel. Vaesusest ja patust kaugenenud inimene, kes ehitab jumalale mošee siin ilmas, pärib automaatselt enesele maja paradiisis.

VI

Peatunud valguse erinevatel kasutusvõimalustel jumala toomisel inimesele lähemale, nägime, et valgus võib puhtalt lähtuda inimesest; selleni võib jõuda „pildi sisse minnes“; sellest võib lasta ennast kanda üles jumala poole. Valgus võib olla ka sümboolne päikene, mis Mekast lähtuvate kiirtena valgustab kogu Islamimaailma. Aga ka linna, mida peab omaks lisaks islamile veel kaks monoteistliku religiooni - nimelt Jeruusalemma, mille vanalinn on jagatud moslemite, juutide, kristlaste ja armeenlaste kvartaliteks.

Siinkohal lühidalt ühest huvitavast kõige otsesemalt valgusega seotud kombetalitusest. Vaikse nädala laupäeval, enne koitu, tuleb Õlimäe poolt pikk rongkäik vanalinna poole. See on kannatuste rada, kus iga palverändur võib tunda eneses sidet Jeesuse kannatustega. Siin käivad kõrvuti kuue peamise kristliku usuvoolu esindajad: kreeka-, armeenia-, etioopia- ja süüria õigeusku inimesed, rooma katoliiklased ning koptid. Lauldes kiitust jumalale, hoides käes palmioksi, suunduvad nad kristlaste kvartalis Jeruusalemma vanalinna loodeosas asuva Püha Haua kiriku poole.

Kirikus kustutatakse kõik tuled, kuni kogu hoone on pime. Siis avatakse tohutud uksed ning rahvas voolab pimedusse. Nende tuhandete seas on kreeka õigeusu patriarh. Ta on riietatud valgesse ja säravasse rüüsse, mille tikandid on kaunistatud kullaga. Patriarhi ümbritsevad mustades hõlstides pühad isad ja mungad. Patriarh murrab lahti pitseri, millega on suletud Jeesuse Kristuse haud ja astub hauda, kus ta veendub, et jumala saadetud tuli sellelgi aastal süttib. Ta on pea paljastanud ning kannab süütamata tõrvikuid. Uksed sulguvad tema taga ja kirikus jääb vaikseks, kus on kuulda ainult inimeste kahisevat hingamist.

Kui uksed jälle avanevad astub patriarh välja, näol kergendunud ilme, ja ta kannab enesega kaasas tuld, mille toob pimedasse kirikusse, pimedusse inimeste vahel, sarnaselt Jeesusega, kes ajas rahavahetajad templist välja, saab pimedus kirikust välja aetud. Rahvahulgad juubeldavad, fotoaparaatide välklambid sähvivad, kuid nende valgus on kahvatu selle jõulise ja eelkõige südameid soojendava valguse ees, mis patriarhi tõrvikust kiiresti rahvasse levib, sest kõigil on kaasas omad vähemad tõrvikud ja küünlad. Kirikukellad löövad kõigest jõust, kui Püha Tuli Kristuse ülestõusmise sümbolina järsku kogu kiriku õhuliseks valguseks muudab.

VII

G. Leopardi, 19. saj. Itaalia luuletaja, väidab muuseas, et näiteks sõnad „iidne“ või „kauge“ on poeetilised, kuna semantiliselt seonduvad lugejale millegi piiritu ja hoomamatuga. Italo Calvino, kes oma loengus „Täpsus“ Leopardile on tuginenud, kirjeldab seda nõnda: „/---/ Aga kuna inimese mõte ei suuda lõpmatust haarata ja ta koguni võpatab ainuüksi selle kujutluse juures, ei jää tal muud üle, kui rahulduda määratlematuga, aistingutega, mis üksteisesse sulandudes loovad mulje millestki piiritust /---/“ (I. Calvino, „Ameerika loengud“ - „Täpsus,“ lk. 71) Mõte, mis sobib väga hästi minu essee lõpetuseks. Sama hästi, kui Leopardi luuletus „L’Infinito“ („Lõpmatus“), mille vabatõlkena eesti keelde ümber panin.

***

Sempre caro mi fu quest’ermo colle,
E questa siepe, che da tanta parte
Dell’ultimo orizzonte il guardo esclude.
Ma sedendo e mirando, interminati
Spazi di là da quella, e sovrumani
Silenzi, e profondissima quiete
Io nel pensier mi fingo; ove per poco
Il cor non si spaura. E come il vento
Odo stormir tra queste piante, io quello
Infinito silenzio a questa voce
Vo comparando: e mi sovvien l’eterno,
E le morte stagioni, e la presente
E viva, e il suon di lei. Cosi tra questa
Immensita s’annega il pensier mio:
E il naufragar m’è dolce in questo mare.

***

Kallis mul alati olnud see küngas,
ja hekk siin, rohetav tara,
kaugemaid silmapiire varjav leheviir.
Istudes ja jälgides, leian oma hinge
hõljumas mõõtmatuses, üliinimlikus
vaikuses, sügavamais rahus,
milles mu süda pea hirmusse
kaotab end; kui linnuparvena
tuul sahiseb neis taimedes, kõrvu
selle lõpmatu vaikusega mu meelten;
ja suremise aeg, ning aeg mis praegu,
ja elus, ja selle heli mus, kui
ääretusse mõte vaob -
sulnis õnnehetk - mu laev ses meres kaob.

Essee on kirjutatud TÜ Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi 2004. aasta esseevõistluse tarbeks.

1

2005-02-11