MärksõnaEluteadus

Mardikad ja seened

Prindi

Valdur Mikita

1

Umbes 2007. aasta paiku on eesti kunstist jälle põhjust kõnelda globaalses mastaabis. Sel aastal ilmub esimene väljaanne Jaan Kaplinski ja Kalev Mark Kostabi raamatust Mardikad ja seened.

See on küll pigem kunstiraamat, mida illustreerivad tekstid, kuid viimased pole seejuures vähem olulised. Raamat koosneb imaginaarsete seente ja mardikate illustratsioonidest ning nende geograafilisest levikuatlasest. Olendite leiukohad on laiali paisatud üle kogu maakera, Himaalajast Andideni, Gröönimaast Fidži saarteni. Nii et globaalne raamat juba oma kompositsiooni poolest. Ka maid ja rahvaid on asjasse segatud hulganisti.

Ühelt poolt võiks raamatust välja lugeda vihjet Borgese Fantastilise zooloogia käsiraamatule, teisalt on Kaplinski ja Kostabi rõhuasetus hoopis mujal. Mardikad ja seened jutustab müüdi olenditest, kelle tiibadele ja kehale hakkavad seletamatul põhjusel tekkima märgid ja sümbolid. Enamasti on märgid pärit sellest kultuurist, mille levikualal organismid elavad. Tegemist oleks nagu looduse ja kultuuri ühendvormidega, evolutsiooni lõikepunktidega. Siiani on kaks maailma eksisteerinud paralleelselt, teineteisest sõltumatult, nüüd on aga fundamentaalsed loodusseadused mingil põhjusel otsustavalt pöördunud.

Eesti liblikate tiibadele ilmuvad viiskandid ja akantusornamendid, spiraalid, nelinurgad ja männakirjad; Mehhiko ja Kolumbia seentele indiaani dekoori elemendid; Vanuatu saare mardikate seljale aga universaalsed rombi- ja ristikujulised õnnemärgid. Veelgi enam, sellised organismid näivad arenevat oma loogika kohaselt: mõne põlvkonna järgi on märgid muutunud nii suureks ja intensiivseks, et looma keha näib end selle järgi ümber kujundavat. Kuni need muutuvad nii kergeks, et kerkivad maa pealt ja hõljuvad loodusjumalustena kuhugi imaginaarsesse maailma.

Kaplinski ja Kostabi on üles soojendanud vana sumerite müüdi, mille järgi tähestik on tekkinud loomadest, kes on oma keha igaveseks ohverdanud jumalate teenistusse.

Mütoloogiliste loomade temaatika on sageli kunstnikke paelunud. Eesti vajaks tõepoolest oma põhja konna kõrvale ka pisut tsiviliseeritumaid olendeid. Kui me räägime või kirjutame, on iga märk nagu maagiline kuller, kes suust või silmast sisse käib ja meeled üles äratab. Selles mõttes on Mardikad ja seened nagu alfabeedi maagiline ajalugu, mis püüab meid isemoodi sõnumi abil veenda kõige universaalses kokkukuuluvuses. Teos on tõepoolest saavutet tunnustust väärt. Isegi siis, kui märkame Kostabi maalitud kirjalisi mardikaid koos Kaplinski [1] luuletustega Varssavi raudteejaama ootesaali roheliseks võõbatud seinal, kuhu see pilt ei sobi.

(GIF)


TOOTJAPOOLNE KOMMENTAAR

Kuidas nimetada ühe sõnaga selliseid luulenähtusi nagu visuaalne poeesia, sümbolluule, semiootiline luule, konkreetne luule, tegevuspoeesia, luuletused-happening’id, kineetiline luule, kollaažluule, arvutipoeesia, häälutused, onomatopöa ja keeleluule? Valdur Mikita nimetab seda naljaviluks impampluuleks. Impamp on hampelmann. See on ühtaegu nii naeruhimuline mänguasi, kui millegi suurema sügavmõtteline mudel, seejuures suureliselt sümboolne, nii nagu mainitud luulegi. Impampluule on semiootiline masin, mis valmistab keelt juhuslikust materjalist. Veel keelt raamatust Rännak impampluule riiki:

Lakkumisluulet

Laul Cipramilist

Indrek Pargi müsteeriumid

Ülo Niinemetsa redised

Teooria binaarsest maailmast

Lugu nõiutud raamatust

Inimeste kataloog

Entomoloogi uni

Sõnade tegemise mäng

sigadus

Loomaluule võimalused

1

[1] Jaan Kaplinski gematriline väärtus on 333. Ma ei tea, kuidas see võiks seotud olla mainitud teosega, kuid selle märkimine tundus mulle siinkohal vajalikuna. Vt ka www.mysticalnet.net/gematria

2004-12-21