Arutelu selle artikli le

Tähendus, radikaal­tõlge ja hägusus

Prindi

Anto Unt

1

Esindan siinsel üritusel [1] Analüütilise Filosoofia Seltsi ning sellenimelise filosoofia kohta on vahel öeldud, et selle asemel, et arutada, kas miski asi on nii või naa, arutatakse siin keskmisest sagedamini selle üle, mida me ütleme, kui ütleme, et miski asi on nii või naa. Selline lähenemisviis peaks keele teema alla sobima küll ning esimese hooga võiks seda nimetada küsimuseks tähendusest.

Mina aga ei saa seda teha, sest olen hetkel mõjutatud raamatust, mida parajasti tõlgin - see on Quine’i Word and Object (1960) -, mille kolmesõnaline kokkuvõte võiks olla: tähendust pole olemas [2]. Muidugi tuleb seda pikemalt lahti seletada, alustuseks kas või pikema lause abil: tähenduse mõistele ei maksaks rajada sügavamaid seletusi keele toimimisest, kus ‘tähendus’ võiks seostuda mingite invariantidega sõnade ja lausete taga, kuivõrd selliseid invariante pole olemas. Sest kui sellised invariandid oleksid olemas, võiks neid ühest keelest teise tõlkimisel säilitada, ning kahele lausele, mis on ühes keeles erineva tähendusega (‘tähenduse’ igas kujutletavas tähenduses), ei saaks teises keeles vastata üks ja seesama lause. Quine aga väidab, et saab, ja soovides meidki selles veenda, räägib loo radikaaltõlkest.

Tavaliselt me ei märka tõlke fundamentaalset määramatust, sest me kasutame keeli, mis on üksteist pikema aja jooksul kultuuriliselt mõjutanud, nii et taustteadmine lubab lauseid enamasti ükshaavalgi üksteiseks tõlkida. See tõlge, mille määramatusele apelleerib Quine, ei vaata aga lauseid ükshaaval, vaid osana kogutõlkest - radikaalsest tõlkest, mis algab nullist. Et seda laadi tõlkest aimu saada, võite endale ette kujutada, et olete sattunud täiesti võõra keele ja kultuuriga rahva hulka, nii et tõlkimist saate alustada üksnes oletustest, mis tuginevad vaid keelevälistele tähelepanekutele. Kusjuures need oletused võivad aja jooksul areneda ka põhjendatud veendumusteks, mis nende lausete korral tagavad tõlke ühesuse. Kui aga asute tõlkima lauseid, mille puhul ei saa piirduda üksnes keeleväliste tähelepanekutega, vaid tuleb appi võtta oletused keele enda kohta, siis võimalust jõuda nende oletuste korral ühese tulemuseni Quine enam ei usu; laused oleksid nagu elastse võrgu sõlmed, kus vaid servmised on kindlalt paigas, ülejäänud aga suurtes piirides venitatavad, ilma et võrgu siseosa mingit asendit saaks eelistatuks lugeda.

Niisiis tuleb tõlke määramatuse adumiseks ette kujutada radikaaltõlget. Kujutlusel on siin õigupoolest määrav roll, sest alternatiivse tõlkesüsteemi näitlikuks realiseerimiseks võimalus puudub - tegemist oleks ettevõtmisega, mis ka tervetelt rahvastelt sajandeid nõuaks. Aga kuigi see on õpetlik kujutlus (sest tuletab meile meelde, et lisaks sõnade seletamisele teiste sõnade kaudu peab kõik see seletamine lõppkokkuvõttes tuginema millelegi keelevälisele), ei ole see kujutlus niisugune, mis täiesti kohustuslikuna mõjuks. See on võimaldanud Quine’i järgijatel mitte kõike eespool öeldut võrdse tõsidusega võtta. Iseäranis ei ole tahetud leppida sellega, et ranges mõttes tähendus on vaid nii vähestel lausetel, nagu Quine välja pakub [3]. Üks situatsioon, kus võib tekkida kiusatus otsida tähendust või sõnadetagust invarianti, tekib järgmisel juhul. Ma ütlen midagi, millest kuulaja arvab, et sellest on võimalik mitutpidi aru saada. Seepeale katsun ma sedasama teiste sõnadega ütelda. Kaht ütlemist ühendab siis tahtmine üht ja sedasama asja väljendada, mida võib nimetada kõnelejatähenduseks.

Paraku on vahepealsed aastakümned vähendanud lootust leida sel viisil mingit sügavamat seletust. Sest kui see ‘öelda-tahtmine’ jätta piisavalt ebamääraseks, ei ole seletus kuigi tõsiselt võetav. Kui seda ‘öelda-tahtmist’ aga täpsustama hakata, on saadud seletused osutunud kergesti ümberlükatavaks.

Ehkki korralikku teooriat selle kõnelejatähenduse tarvis pole olemas, ei suuda ma loobuda oma hoiakust pidada öelda-tahtmist öeldu suhtes primaarseks, mõistes siinkohal ‘tahtmist’ võimalikult laialt, nii et siia alla mahuksid igat laadi tarvidused. Sellega kaasneb kalduvus näha võimalikult väiksena mõju, mis tuleneb igasugustest kitsendustest, nagu seda on näiteks ka kasutatava keele poolt seatud raamid.Nimetatud hoiak teadvustus taas, kui lugesin 2002. aasta veebruarikuu Loomingust Jaan Kaplinski esseed Soome-ugri keeled ja filosoofia. Selle essee taotluseks on tuua näiteid konkreetse keele mõjust inimese mõtlemisele, mind need näited aga enamasti ei veennud. Jutt on just üksiknäidetest, kus Kaplinski näeb keele suunavat mõju ja mina mitte. Seda ma nimetangi erinevuseks hoiakus, sest mingit teravamat vastandust siin ei ole: mina ei eita keele inspireerivat ja piiravat mõju öeldule ja ammugi ei väida Kaplinski, et keel öeldu ära määraks.

Alustan Kaplinski sellise näitega:

“Näiteid vastupidisest - maailma ja temas toimuva kohandamisest oma märgisüsteemiga - pole samuti raske leida. Kuigi ei ole selget piiri noore ja vana vahel, määratakse kultuuris inimese kuulumine laste või täiskasvanute, noorte või vanade hulka tavadega, seadustega ja paljudes kultuurides ka nn siirderiitusega” (Kaplinski 2002: 235).

See küll ei tundu olevat näide sellest, kus keel (või siis kultuur) oleks see, mis piiri sunnib tõmbama. Sest sõltumata keelest pole siin sageli võimalik piiri tõmbamist vältida, olgu reaalsus ise pealegi pidev: ka lõviema peab ühel heal päeval oma lapsed esimest korda jahile kaasa võtma, ehkki eelneval ööl nendega järske muutusi pole toimunud. Sama kehtib inimeste elukorralduses, olgu siis küsimuse all viina müümine või valimistele lubamine.

Esimeseks lahkarvamuseks olekski küsimus pidevuse ja diskreetsuse vahekorrast keeles. Nii ei saa ma aru etteheitvast alatoonist, kui Kaplinski ütleb justnagu ainult läänemaise kultuuri kohta:

“Eeldatakse, et diskreetsetest märkidest koosnev keel on adekvaatne vahend tõeluse kirjeldamiseks-tunnetamiseks” (Kaplinski 2002: 235).

Kuidas saaks mingi keel koosneda millestki pidevast? Quine (kes mul ikka meelest ei lähe) esitab selle kohta kena arutluse oma raamatu §18. Seal on kõne all probleemid, mis tekivad, kui otsustada reaalsuse mingit pidevat aspekti mõne pidevalt muutuva meediumi abil edasi anda. Sellesse ma aga ei süvene, sest põhiküsimus näikse siin siiski olevat mitte märkide endi diskreetsus, vaid Kaplinski etteheide kultuurile, mis surub peale liialt piiritletud mõisteid, näiteks täpse piiri tõmbamist poisi ja mehe vahele.

Quine’i mõjul väidaksin vastu, et mõistete liialt täpne piiritlemine pole üldkeeles võimalikki, kuulugu see keel siis ükskõik missugusesse kultuuri: ikka on vahel vaja nimetada piiripealset juhtumit mehe ja poisi vahel ka siis, kui puuduvad täpsed andmed isiku vanuse ja küpsuse kohta, nii et kõnelejal pole täpse piiri tõmbamiseks mingit võimalust. Muidugi, kui kord on leitud, et näiteks noortele viinamüümise üle otsustamisel on suvaliselt fikseeritud piir parem lahendus kui kaupmehe suva, siis selline seadustele tuginev elukorraldus muidugi nõuab piiritõmbamist täpselt piiritletud mõistete abil. Samuti ei saa ilma mõistetevaheliste selgete piirideta läbi teistsugustest (aga mitte läbinisti teistsugustest) seadustest huvituv inimtegevus - teadus. Siinkohal vaidlen taas vastu Kaplinskile, kes apelleerib kvantmehaanikale kui mõistete diskreetsusest vabastajale: ükskõik kui mittediskreetset käitumist elektronile ka ei omistata, ei saa füüsika läbi piiri tõmbamiseta elektroni ja mitte-elektroni vahele (seda ka virtuaalsete osakeste korral); mõistete vahel on kvantmehaanikas piirid sama teravad kui teistes teadustes. Sest nii nagu jurisprudentsis, on ka teaduses vaja seaduse täitmist alati täpselt kontrollida - kas loodusseadus kehtib või ei kehti -, olgu seadus ise tõenäosuslik või milline iganes.

Seega harrastatakse mõistete täpset piiritlemist seal, kus mängu tulevad seadused, olgu juriidilised või loodusseadused. Aga ma väidaksin, et ka ainult seal, ja et üldkeel on selle täpse piiritlemise suhtes vägagi tõrges. Seda näitab minu meelest üldkeele kalduvus hakata vältima sõnu, mida seadus- või teaduskeel oma piiritõmbamistes pruugib - kui paljud meist kasutavad sõnu ‘alaealine’ ja ‘täisealine’, mis eeskirjades rakendamise tarvis on eristatud teineteisest terava piiriga, oma igapäevases jutus muidu kui neist samadest reeglitest rääkimisel? Üldkeel, mille eesmärk on võimaldada rääkimist nii paljust kui võimalik, lihtsalt ei saa seaduskeelele vajaliku reglementeerimisega kaasa minna: hägusaid värve omavahel segades on võimalik maailma adekvaatsemalt kujutada kui täpseid valmis klotse kokku sobitades. (Seegi võrdlus hägususe kiituseks pärineb Quine’i raamatust, ehkki pole algselt tema oma.)

Niisiis, ehkki selgepiirilisemate (ja ühtlasi suletumate) mõistete kasutamist tingivad mõned inimtegevused (need, mis on seotud seadustega), ei näe ma vajadust tunnistada, et mõistet väljendava sõna moodustamisviisil siin mingit rolli oleks. Selle vastu väidab Kaplinski, et üldmõiste avatuse määr oleneb tema moodustamise viisist, et induktiivsel viisil moodustatud üldmõiste (loeteluna antu) on oma loomu poolest avatum:

“Mõiste ‘inimene’ on tavakeeles määratletud konkreetsete inimeste kaudu. Inimene pole mitte hominiidide hulka kuuluv liik, keda teistest eristab oskus märke-mõisteid kasutada, vaid inimesed on Ants, Jüri, Anu, Ivan, Abdullah, Yang Lian ja muidugi “mina”, kes nende kõigiga suhtleb. Inimeste määratlemisel on olnud ajaloos väga tõsiseid tagajärgi. On ju inimeste hulgast välja arvatud teistesse rahvastesse ja rassidesse kuuluvaid inimesi” (Kaplinski 2002: 236).

Kui ma pean inimesteks neid, kellega ma suhtlen, siis on ju oht mitte pidada inimesteks neid, kellega ma ei suhtle - neid, kes elavad kaugel või keda mul on kalduvus vältida. Miks peaks siis loetelul tuginev arusaam avatum olema? Või võtame Kaplinski järgmise näite: ‘karud-hundid’ vs ‘kiskjad’. Ükskõik, kas ütlen ‘karud-hundid’ või ‘kiskjad’, mõlemal juhul tundub mulle sellega kaasnevat kujutluspilt elukast, kes sööb teisi loomi ja kellega endalgi tasuks ettevaatlik olla. Kui võrrelda nende väljendite avatust, siis tundub mulle, et pigem just ‘karud-hundid’ on täiendava piiranguga - tuleks piirduda koduse metsaga -, nii et kui mul krokodilliga tegemist tuleb, siis pigem nimetaksin teda ‘kiskjaks’ kui ‘karuks-hundiks’, olgugi et ‘kiskjat’ kasutades läheksin teadlikult vastuollu bioloogilise kõnepruugiga, mis loomade nimetamisel peab esmatähtsaks nende sugupuud.

Deduktiivse mõiste näitena: kui ma ütlen musta augu kohta ‘taevakeha’, siis ei pruugi ma mõtelda selle peale, kas sama asja kohta saab ka ‘keha’ öelda. Ja elementaarosakesi nimetatakse jätkuvalt elementaarosakesteks ka pärast hadronite kvarkstruktuuri üldist omaksvõttu.

Niisiis vaidlen ma vastu väitele, et tuletusviisil on keelekasutaja mõtteviisile oluline mõju, ehkki loomulikult olen ühel meelel Kaplinskiga selles, et tuletusviis ise keeleti erineb - ‘noad-kahvlid’ kõlab eesti keeles tõepoolest hästi ja indoeuroopa keeltes arvatavasti mitte. Aga sellisest eksootilisemat laadi mõistemoodustusviisist võib arvata, et see kehtestab pigem täiendavaid kitsendusi (loetelu teel moodustatud mõiste näikse eeldavat tähistatava tuttavlikkust), kui avab uusi võimalusi avatuseks, mille poole üldkeele mõisted nagunii püüdlevad, sõltumata oma moodustusviisist.

Tegelikult läheb Kaplinski veel sammu võrra kaugemale ja näeb sõnapaare soosivas keeles kogunisti viidet selle kõnelejate kalduvusele harrastada paremat, rinnastavat mõtteviisi, mis vastandub läänemaises kultuuris valitsevale alistavale mõtteviisile. Mis nüüd puutub rinnastava mõtte saavutustesse ida mõtlemises, siis selles küsimuses ei ole ma pädev kaasa arutlema. Küll aga tahaksin meenutada, et ka lääne kultuuris olulist rolli etendanud teooriad pakuvad rinnastava mõtlemise kohta suurejoonelisi näiteid. Pean silmas Newtoni mehaanikat, mille teises seaduses määratletakse mass jõu kaudu ja jõud massi kaudu; kaks algselt ebamäärast mõistet saavad teineteise kaudu täpse tähenduse, ilma et üks alistamise läbi teisest esmasemaks muutuks. Sellegipoolest on just seda rinnastavalt moodustatud mõistetel rajanevat teooriat - Newtoni mehaanikat - aastasadu läänemaise range mõtlemise etaloniks peetud.

Lõpetuseks veel üks lõbusamat laadi tähelepanek. Nimelt, mitte ainult ‘nugade-kahvlite’ laadseid paare ei pea Kaplinski suurema avatuse eelduseks, vaid ka sama sõna kordamisel moodustuvaid paare, mis on levinud mitmes keeles, indoeuroopa keeltes aga vähem. Selline moodustusviis vastanduks jällegi suletud, deduktiivsele definitsioonile. Aga kus me leiame kõige rohkem tõsist defineerimist, genuse ja differentia abil, nii nagu Porphyrios ja Boethius õpetasid? Pakuksin välja, et bioloogilistes taksonoomiates. Ja mis laadi taksonoomilisi nimetusi me sealt leiame? Kohe meenub bubo bubo (kassikakk); tuntumatest imetajatest kannavad sedalaadi nimesid näiteks alces alces (põder), bison bison (ameerika piison), gazella gazella (mägigasell), hyaena hyaena (vööthüään), gorilla gorilla (gorilla) ja gorilla gorilla gorilla (rannikugorilla), rattus rattus (kodurott). Niisiis, kuigi koduroti kohta võinuks ju ladina keeleski öelda rattus domesticus või rattus familiaris, on defineerimisele aldis teadlaste kogukond eelistanud rattus rattust. Minu jaoks näitab see taas, et mingi sõnamoodustamise viis võib mulle meeldida või mitte (mulle isiklikult sõnapaarid meeldivad), ilma et sel oleks olulist mõju, kui otsustada tuleb näiteks hägususe määra üle mõiste piiridel - viimast otsust mõjutavad asjaolud on keelevälised.

Kirjandus

Kaplinski, J. 2002. Soome-ugri keeled ja filosoofia. - Looming, nr 2, lk 231-248

Quine, W. V. O. 1960. Word and Object. MIT

1

[1] Mõeldud on "Keel ja filosoofia seminari" aastal 2002. Tekst on varem avaldatud kogumikus Tõtt öelda. Valimik ettekandeid seminaridelt "Keel ja filosoofia" (2002) ning "Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse eesti filosoofiast" (2000)

[2] Kunst tüsistub eluks - autori kirjavahetus hädisevõitu toimetajaga.

2004-12-16

Tere, küsisite

> Anname välja võrguajakirja Kirikiri (www.kirikiri.ee) ja sellega
> seoses oleks selline küsimus:
> kas me võiksime ilmutada Teie artikli
> "Tähendus, radikaaltõlge ja hägusus"?

Kahtlemata võiksite, kui selline artikkel olemas oleks. Et ettepanek on siis selline artikkel kirjutada?
Just sellise pealkirjaga? Radikaaltõlge tähendab küllap Quine’i ja toda tema raamatut, mis ehk varsti eesti keeles ilmub.

Samas raamatus on juttu ka hägususest (ehkki mu meelest mitte seoses radikaaltõlkega), et kuidas see aitab täpsemalt tegelikkust kujutada (samas mõttes nagu värve segades saab täpsema pildi kui valmis klotse kasutades) ja kuidas see võimaldab lihtsamalt ülesehitada juttu, kus kasutatavad mõisted rangelt hierarhias pole, nii et ühe mõiste täpsustamiseks on vaja kasutada teist mõistet, mis ise määratletakse tolle esimese abil. Aga miks teie just hägususe pealkirja pakkusite? (Sest radikaaltõlke radikaalsus ja tähenduse tähenduslikkus vastavad enda eest ise.)

Ja eelkõige — kas teil on miskit aimu, mislaadi inimesed seda võrguajakirja loevad? Noored humanitaarintellektuaalid?

Mis võiks olla soovitatav maht ja valmiskirjutamise aeg?

Tervitades, Anto Unt.

2004-12-17

> olukord on muutunud ootamatuks, sest just sellise nimega artikli leidsime
> kogumikust "Tõtt öelda", Tartu 2003. Igaks juhuks sai ka kaasa
> pandud.

Jäle piinlik lugu.

Ei mäletand jah, et sellise pealkirjaga artikli olen kirjutanud.

> Nii et meie esialgne palve oli lihtsalt luba see artikkel uuesti
> avaldada.

Aga palun.

> Meie arvates rääkis see neistsamadest asjadest, millest teisedki meil
> kokkusaadud lood, aga just vajaliku veidi teise külje poolt.
> Tahaksime seda teha üsna kiiresti, igal juhul veel sellel aastal.
> Aga loomulikult oleme huvitatud originaallugudest.

Sel aastal uut muidugi ei jõua, nii et võtke aga seesama

Anto Unt

[3] Mida Quine täpsemalt välja pakub, jääb siinkohal täpsustamata. Kirjas on see osutatud raamatu §§ 7- 10.

2004-12-21