Arutelu selle artikli le

Teemad

Feminismihirmul suured silmad

Prindi

Leena Kurvet Käosaar & Raili Põldsaar

1

Feministi ümbritseb Eestis ikka veel muinasjutukoletise oreool. On üsna tavaline, et feministi seostatakse sassis juuste, karvaste jalasäärte ja lohmakalt riides naisterahvaga, kes kõigele lisaks tundub olevat ka kibestunud: küllap on mees ta maha jätnud või pole keegi teda tahtnudki. Viimati on veel lesbigi, kes meeste suunas rusikat viibutab ja ähvardusi karjub! Ja mine tea, ehk kipub ka rinnahoidjaid põletama!

Naisuurimuslikke kursusi alustades näeme ikka ja jälle, kuidas osa auditooriumist kartusega ootab, et nüüd hakatakse tuld pursates mehi tümitama. Samuti on meil mõlemal üsna tihti ette tulnud, et nii mõnigi tuttav komplimenti tehes märgib: “Kuule, sa oled ju päris normaalne inimene, nagu ei usukski, et sa selle feminismivärgiga jamad.” Kuigi kaaskõneleja ei oska tavaliselt seletada, mis on feminism ning kuidas see ennast Eestis ilmutab, on ta kindel, et tegemist on millegagi, mida on vaja iga hinna eest karta ja vältida. Sellises olukorras on meilgi mõnevõrra aega läinud, et väitele "olen feminist" ei järgneks sinna lipsama kippuv ennastõigustav fraas "aga...".

Peame möönma, et kodumaine naisliikumine on alles lapsekingades. Ühelt poolt terendab nõukogudeaegne riiklik võltsvõrdsusideoloogia oma vatijopedes naistraktoristide-rekordlüpsjatega, kõigele võrdõiguslikkusesse puutuvale negatiivset värvingut andes. Teisalt tungivad peale avasüli vastu võetud vabaturukapitalismi ja tarbijaühiskonna poolt kaasa toodud väärtushinnangud. Huvitaval kombel on need kaks vaenujalal seisvat ja näiliselt naisliikumist soosivat maailmavaadet tekitanud kabuhirmu feminismi ees. Milles on asi? Võib-olla asub tõeline tont hoopis inimestes enestes, peegeldamas meie aimdusi, et feminism võib ühiskonnas välja tuua puudused, millest me küll teadlikud oleme, kuid mida me vältida eelistame. Vaataksime siis seda koletist lähemalt, ehk tundub ta veidi vähem pelutav.

Ametlik nõukogude ideoloogia kuulutas naiste ja meeste võrdsust. Tõepoolest, enamik nõukogude naisi töötas, nende lääne suguõed aga pidid (või said) piirduda pelgalt koduperenaise rolliga. Samas ei tähendanud naiste suur nõukogudeaegne tööhõive seda, et naistele oleksid olnud meestega võrdselt avatud kõik elukutsed ja ametikohad. Enamik naisi-töökangelasi tegi rasket füüsilist tööd, mitte ei võimutsenud partei või tootmisettevõtete juhtkondades. Pereelu korraldamisel olid nõukogude naistele abiks küll lasteaiad ja riiklik meditsiin, kuid kas võrdusprintsiip ka koju laienes, on omaette küsimus. Nõukogude aabitsapiltidelgi oli ikka ema see, kes keetis-koristas ning isa see, kes lehte luges ja televiisorit vaatas. Vähe sellest - tütar pidi nõusid pesema samal ajal kui perepoeg konstruktorit kokku pani. Koduperenaise roll Nõukogude Liidus oli ka tunduvalt koormavam praegusest: paljuski just naise leidlikkusest sõltus see, kas pere oli korralikult toidetud-kaetud ning selleks oli vaja osata õmmelda, kududa, aeda pidada, marju ja aedvilju korjata, hoidiseid teha ja muidugi jõuda seista lõpututes järjekordades. Ning seda kõike ilma tarbimiskultuuri poolt pakutud "lohutusteta", mida nautis tema lääne suguõde. Pole siis ime, et ametlikult kuulutatud võrdsusideoloogia tugevasti diskrediteeritud sai.

Üleminekuaastail tehti entusiastlikult plats puhtaks. Uuenemistuhinas heideti aga mitmel puhul vanniveega välja ka imik. Nii juhtus iseolevas Eestis naiste võrdõiguslikkusega. Külma sõja aegne propaganda rõhutas väsimatult seda, et nõukogude ühiskond oli naised naiselikkusest ilma jätnud. Nüüd saime selle näiliselt siis tagasi. Valida oli mitmete arengusuundade vahel, kõige ilmsemaks neist naaberrahva Soome heaoluriik ning riiklikult soositud sooline võrdõiguslikkus. Paraku tundus see liiga lähedasena vihatud sotsialismile, mistõttu ideaaliks sai pigem ameerikalik individualism, materialism ja edukultus. Feminism, mis kritiseerib nii kodus kui ühiskonnas toimivaid võimusuhteid ja tarbimisühiskonda, sellesse pilti hästi ei sobi. Nii on Eesti otsustanud ameerika mudelit parandada: valinud kiiret rikkust tõotava uusliberalistliku ühiskonnakorralduse ning muu hulgas kõrvale heitnud ka tülika feminismi. Seda edukultust järgivad ka paljud naised, kes leiavad, et nad ei ole nii nõrgad, et vajaksid “feminismikarku”. Ehk kardavad nad, et feminismi pooldamine näitab nende nõrkust ning võimetust ise edasi jõuda. Võrdõiguslik skandinaavia soomudel ohustaks meie individualistlikku edukeskset elustiili ja sarnaneks isegi paljukardetud sotsialismile. Tsiteerime Priit Pulleritsu, kes tänab eesti naisi tema arvates asjakohase vaoshoituse eest : "Eesti meestel on seega aeg avaldada Eesti naistele tunnustust, et nad pole feminismiga ühiskonna rahumeelset arengut rööpast välja löönud." (Arter, 20.mail 2000).

Nii ongi feministist saanud ideaalne patuoinas. Ta soovib tagasi nõukogude iket või vähemalt riigisotsialismi, ohustab individualismi ja edukat majandusarengut, rahvuskehandit ja kes teab mida veel. Pealegi, milleks meile raevukas naiste õiguste eest võitlemine - meil on ju kõik korras ja naised ise ka rahul? Oleme arenguetappe vahele jätnud nii panganduses kui ka telekommunikatsioonis - miks siis mitte ka ühiskondlikus mõttes? Meie esmane strateegia feminismitondi peletamiseks on eitada tema vajalikkust. See tähendab, et me eelistame mitte mõelda naiste-meeste palgaerinevustele, soolisele diskrimineerimisele töökohtadel, alandavale kohtlemisele meedias jne. Karikeeritud feministikujund aitab tähelepanu edukalt eemale juhtida.

Vaatleme lähemalt paari põhisüüdistust feminismi aadressil uurimaks, kas hirmul ehk mitte suured silmad ei ole. Naisuurimuslikke kursusi õpetades kerkivad iga kord just ülalkirjeldatud negatiivsed stereotüübid kõige selgemini esile. Kui üliõpilastelt küsida, kas nad oskavad tuua näiteid feministide negatiivse mõjuga tegevusest Eesti ühiskonnas, tunnistavad praktiliselt kõik, et ega ikka hästi ei oska küll. Nii üliõpilaste kui laiema avalikkuse hoiakute kujundamisel on kindlasti oma osa eesti meedial, mis feminismi valdavalt laiduväärse ja Eestile mittevajaliku nähtusena käsitlenud on.

Pea kohustuslik esimene süüdistus väidab, et feministid vihkavad mehi. Tegelikult taotleb feminism meestele ja naistele võrdõiguslikku sotsiaalset staatust. See tähendab järgmisi ’radikaalseid’ nõudeid: et mehed ja naised saaksid võrdse töö eest võrdset palka, et seadused mehi ja naisi ühtmoodi kohtleksid ning et ka kitsamas koduses ringis oleksid ootused meestele ja naistele, tüdrukutele ja poistele võrdsemad. Tõsi küll, feministid väidavad, et enamik kultuure on oma olemuselt mehekesksed, et mehed on eelistatud tööjõuna, et nad on seaduste poolt paremini kaitstud, et neile kuulub rohkem vara, et neil on voli paljuski otsustada oma kultuuri naiste (ja ka laste) saatuste üle. Feministidel on õigus ja nad üritavad meeste suunas olevat ühiskonna kaalukaussi tasakaalu seada. Kuna aga meestel on aastatuhandeid olnud suuremaid õigusi kui naistel, siis tähendab võrdõiguslikkuse saavutamine siiani meestele kuulunud privileegide kadumist. Loomulik, et nii mõnedki mehed lärmi tõstavad, on ju hoopis kergem edumaad saada ja seda ka hoida, kui konkurendil jalad kammitsais ja silmad rätikuga seotud on. Huvitaval kombel paistavad anti-feministlikud mehed kartvat naistega võrdsetel alustel rinda pista: millest muidu selline paaniline hirm. On täiesti väär eeldada, et võrdõiguslikkusest on kasu ainult naistele: ka mehed võidaksid laiemast rollidevalikust nii mõndagi.

Teise põhisüüdistuse kohaselt lõhuvad feministid peresid. Kord avastas üks naisüliõpilane Virginia Woolfi naiskirjanikele eluõigust ja eluruumi (’oma tuba’) nõutavat esseed analüüsides, et ta on sunnitud oma kirjatöid alati tugitoolis põlve otsas tegema, sellel kui ta elukaaslane iseenesestmõistetavalt nende ühise arvuti taga istub. Kui ta kodus küsimuse selliselt ka tõstatas, võis see loomulikult suhtes pingeid ja vastuolusid tekitada. Mida aga arvata suhtest, mille tasakaal ongi (vähemalt osaliselt) naise napimatele õigustele üles ehitatud?

Feministid pööravad tõesti tähelepanu sellele, kuidas on peresiseselt jaotatud soorollid ning kuidas selline rollijaotus mõjutab mehe ja naise positsiooni perekonnas ja ühiskonnas. Eestis töötab üle 70 protsendi naistest. See tähendab, et enamuses peredes teenivad elamiseks vajalikku raha nii mees kui naine. Sellest tulenevalt võiks ju eeldada, et vähemalt niisama paljudes peredes on kodutööd mehe ja naise vahel võrdselt jaotatud ja et isa ja ema võtavad võrdselt osa laste kasvatamisest. Ka see, kodutööde võrdne jaotumine ja võrdne osalus laste kasvatamisel, on üks feministide eesmärke.

Eesti riik pole seni just hiilanud peresid ja rohkemate laste sündi toetava poliitikaga, pigem vastupidi. Tegematajätmiste varjamiseks aga on mugav süü feminismi kaela veeretada. Kuivõrd meie ühiskond väärtustab eelkõige avalikus elus saavutatut, siis kipub ema ’amet’ (mille panust äärmuslikumas variandis nähakse vaid lapse ilmaletoomises ja tema esmaste vajaduste rahuldamises) naist igavese teisejärgulise kodaniku kategooriasse suruma. Mõningate eesti avaliku elu tegelaste sõnavõttude järgi jääbki vägisi mulje, et naise koht ongi kodus pliidi ääres, laps käe otsas ja suu kinni.

Kolmas levinud süüdistus puudutab feministide viha ilu ja ilusate naiste vastu. Feministid on tõepoolest kriitilised ühiskonna suhtes, mis naise juures eelkõige välimust ja mehe juures eelkõige mõistust väärtustab. Ühiskond, mis eeldab, et naine paneb esikohale oma välimuse ja selle eest hoolitsemise, piirab samas ka naise võimalusi keskenduda hariduse omandamisele või tööle. Ühiskonnas käibivad normid ei eksisteeri sugugi alati kirja pandud seadustike näol. Koolis ei pruugi õpetaja just nõuda tüdrukutelt eelkõige hoolitsetud välimust ja poistelt eelkõige oma mõistuse arendamist (kuigi ka see ei ole eriti haruldane nähtus), piisab kui sedasorti selektiivsus toimib õpilaste endi seas. Kui ühe klassi poisid eeldavad, et kõik tüdrukud kannavad kõrge kontsaga kingi, meigivad ennast ja käivad moekalt riides, siis tüdrukul, kes neid reegleid ei järgi, on kerge langeda põlu alla nii tüdrukute kui poiste hulgas: oma käitumisega seab ta reegli kui sellise kehtivuse kahtluse alla.
Ilu normide järgimine on mitte ainult aeganõudev ja kulukas, vaid tihti ka lausa tervisele kahjulik. Eestis kehtiv ülisaledaid tüdrukuid ja naisi eelistav ilumall soodustab kindlasti nii väiksemate kui suuremate toitumishäirete (näiteks anoreksia) teket. Veel üks ilu ja selle tagaajamisega seotud ’aga’, millesse feministid kriitiliselt suhtuvad, on ilus olla tahtmise põhjus. Mehekeskses ühiskonnas näeb naine suurt vaeva, et olla ilus mitte enda, vaid meeste jaoks, olla ilus selleks, et mõni mees ta teiste naiste seast välja valiks. Naine ise ei ole valija, teda valitakse ning eelkõige tema välimuse, mitte aga isikuomaduste, saavutuste vm. põhjal. Naise ilu võib olla ka kahe otsaga asi - kui naine hoolitseb oma välimuse eest, aitab see kinnitada stereotüüpi, mille kohaselt naised on kerglased ja pinnapealsed; kui naine otsustab ilu normide järgimisest loobuda, riskib ta omakorda sellega, et teda peetakse ebanaiselikuks. Silma torkavad ka topeltstandardid: Eestis võrdub lisakilo naise puhul surmapatuga, eduka mehe puhul aga pole õllekõht ja rasvalott taunimist väärt.

Samuti ei kritiseeri feministid mitte ilu kui sellist, vaid ilu- ja moetööstust. Ilumüüt on tihedalt seotud tarbimiskultuuriga: ühiskondlike väärtuste poolt tekitatud ebakindlus võimaldab panna naisi ostma suurtes kogustes kosmeetikat, ravimeid, spordiklubide liikmekaarte, ultramoodsaid ja seega ka kalleid kingi ja rõivaid. Ei maksa ka unustada, et naise välimus võib mitmetes päris tõsistes olukordades tema vastu töötama hakata. Näiteks vägistamisjuhtudel tuleb ikka ja jälle esile argument, et naine tegelikult otsis seksuaalset kontakti, sest miks muidu kandis ta nii lühikest seelikut, nii läbipaistvat pluusi või nii sügavat dekolteed. Nii naisel kui ka mehel peaks olema vabadus kanda rõivaid, mis on talle mugavad ja milles ta ennast kindlalt tunneb, kartmata vägivalda või ühiskondlikku hukkamõistu. Mehed, kes nutavad taga naiselikku rõivastust võiksid ise üritada kõrgetel tikk-kontsadel Eestimaa talves päevakese vastu pidada.

Kas ei tule need stereotüübid tuttavad ette nii argivestlustest kui ka leheveergudelt, hoolimata sellest, et Eestis ei ole ulatuslikku feministlikku liikumist veel täheldatud? Hirm feminismi ees näitab meie ebakindlust. Feminismitont ei ohusta mehi ega naisi, vaid ebaõiglast ühiskonnakorraldust. Ta tundub ohtlik, kuna tema eesmärk on muuta mitmeid meie kõige sügavamaid väärtushinnanguid, selliseid, mis puudutavad meie isikut, keha, seksuaalsust ja perekonda. Feminismi võib aga näha just positiivse jõuna, mis aitab meie olelusvõitlusest räsitud ja lõhestatud ühiskonda tasakaalustada ja igat üksikisikut väärtustada.

Tekst pärineb kogumikust Tilliga ja tillita.

1

2004-11-24