Naisuurimuse positsioonist kaasaegsel teadusmaastikul

Prindi

Leena Kurvet-Käosaar

1

Naisuuringud (inglise keeles women’s studies), mida humanitaarias ja sotsiaalias võib pidada rahvusvahelise (tipp)teadusmaastiku iseenesestmõistetavaks osaks, on Eesti teadusmaastikul küll kiirelt arenev, kuid paljus institutsionaliseerimata ning vaid osaliselt aktsepteeritud valdkond.

Üheks oluliseks probleemiks on siin kahtlemata naisuurimusega seotud mõiste ‘feminism’ jätkuvalt negatiivne märgistatus Eesti ühiskonnas. Kui näiteks Soome ühiskonnas seostub see sõna eduka poliitilise võitlusega soolise võrdõiguslikkuse eest, demokraatia ja tasakaalustatud heaoluühiskonnaga, peetakse Eesti avaliku arvamuse seisukoha järgi, mis küünib kohati ka akadeemilistesse ringkondadesse, feminismi ekslikult just dogmaatiliseks ning äärmuslikuks ideoloogiaks.

Siinkohal on oluline rõhutada kaasaegse postmodernistliku mõttetraditsiooni teadlikku poliitilist positsioneeritust üldse, kuid seda just pluralistlikus ja teoreetilises plaanis. Sellesse traditsiooni kuuluvad ka naisuurimus ja feministlik teooria, mis loovad uusi teadmisi näiteks selliste teoreetiliste paradigmade nagu kriitiline teooria, postkolonialism, subjektsus, ja seksuaalsus seest ja/või nendega haakudes.

Oma uurimismeetodite poolest sobitub naisuurimus tänapäeva teadusmaastiku üleüldise distsipliinide piire hajutava ning interdistsiplinaarseid seoseid loova kontekstiga, mis ilmneb selgelt kasvõi Euroopa Liidu teadustöökorralduse ümberkonfigureerimise üldistes põhimõtetes, näiteks praegu juurutatavates tuning ja archipelago nime kandvates koostöövõrgustike strateegiates. Naisuurimust võib pidada omamoodi horisontaalseks distsipliiniks, mis haarab paindlikult nö. vertikaalselt paiknevaid distsipliine, laiendades nende raame ja esitades uusi väljakutseid.

Oluline on siiski silmas pidada seda, et toimides kaasaegse humanitaar- ja sotsiaalteaduse paradigma sees, lähtub naisuurimus ikkagi positsioonilt, et traditsiooniliselt on loov subjekt olnud mees, kes on tootnud nii teadmist kultuuri ja maailma kohta laiemalt, kui üldaktsepteeritavat teadmist naise kohta ning naisel pole selle kohta ajalooliselt sõnaõigust olnud.
Naiselikkus kui märk on alates antiikfilosoofiast (näit. Aristoteles ja Platon, kelle filosoofilisele mõttele toetub paljuski Euroopa mõttetraditsioon) just meeste poolt sõnastatuna kandnud eneses negatiivseid väärtusi, paigutudes inimsuse käsitlustes binaarsete opositsioonide (näit. keha/vaim, loodus/kultuur, aktiivsus, loovus/passiivsus) vähemväärtuslikuna tähistatud pooltele.

Naisuurimuse üheks eesmärgiks on olnud sellise mõtteloo ja kultuuritraditsiooni universaalsuse ja objektiivsuse problematiseerimine ning erinevais valdkondades naise kogemuse rekonstrueerimise ja väärtustamine ning selle seadmise mehe kogemuse kõrvale samaväärsena. Samas pole naisuuringute eesmärgiks alternatiivse kaanoni või traditsiooni loomist, vaid olemasoleva teadmise dimensioonide või parameetrite laiendamist.

Naisuuringute raames ei pea tingimata uurima üksnes naiste poolt loodud kultuuri, võib öelda, et valdkond näitab kätte piirid kultuuri loomepoliitikas toimuvate mehhanismide kohta üldisemas plaanis, ning seega saaks naisuuringuid vaadelda ka mingis mõttes paradigmaatilise case-study-na.

Väga oluline kaasaegse humanitaarteaduse paradigmaga jõuliselt haakuv aspekt on naisuuringute ja feministliku teooria enesekriitilisus, soov peegeldada neid piire või positsioone, milles ja millest toimitakse.

Positsioneerumispoliitika on tänapäeval humanitaarteadustes üleüldiselt aktsepteeritud strateegia, mis annab muu hulgas võimaluse ‘omal häälel’ ja oma kultuuri positsioonilt kaasa rääkida ka väiksematel kultuuridel, milleks laiemas rahvusvahelisemas plaanis on kindlasti ka Eesti kultuuriruum.

Tartu Ülikoolis õpetatavaid naisuurimusalaseid kursusi:

-  Feministlik perspektiiv sotsioloogias (Anu Laas)
-  Soosotsioloogia (Anu Laas)
-  Feminismi klassika (Anu Laas)
-  Naised USA ja Suurbritannia ühiskonnas (Raili Põldsaar)
-  Sooaspekt keeles (Raili Põldsaar)
-  Feministlik perspektiiv kirjandusteaduses (Leena Kurvet- Käosaar)
-  Modernistlikud naiskirjanikud (Leena Kurvet-Käosaar)
-  Meedia ja sugu (Barbi Pilvre)
-  Feministliku teooria seminar (TÜ Eetikakeskus)

Naisuurimus lähtub positsioonist, et traditsiooniliselt on loov subjekt olnud mees, samuti on mees loonud üldaksepteeritava teadmise naise kohta.

-  Traditsiooniliselt loov subjekt on olnud mees.

-  Üldaksepteeritava teadmise naise kohta on loonud mees, naisel pole selle kohta sõnaõigust olnud.

-  Teadmist kultuuri ja maailma kohta on loonud mees.
-  Naisloojad on sellest pildist välja jäänud.

-  Naisloojaid, keda konkreetsel ajahetkel (omas ajas) aktsepteerisid meesloojad on hiljem kultuuriloost välja kirjutatud, miks?

-  Naiselikkus, kui märk on paigas olnud alates Kreeka filosoofiast.

-  Mehed ja naised füsioloogilises mõttes ei ole seotud sotsiaalsete ebavõrdsete positsioonidega ühiskonnas, mida traditsiooniline soosüsteem toodab.

-  Seos bioloogilise soo ja sotsiaalsete soorollide vahel ei ole loomulik ja iseenesestmõistetav vaid kultuuri ja ühiskonna toodetud.

Naisuurimus on omamoodi horisontaalne distsipliin, mis haarab nö. vertikaalselt paiknevaid, võrdlemisi kindlapiirilisi distsipliine ning laiendab distsipliinide raame, loob uusi seoseid distsipliinide vahel.

Naisuuringud kuuluvad täieõiguslikult kaasaegse humanitaarteaduse traditsiooni, kuhu kuulub ka postmodernism ja poststrukturalism, ei ole kitsas ega marginaalne valdkond. Ajalooliselt määratles algselt oma positsiooni kaitsmaks mingit kindlat poliitilist agendat, kuid see pole naisuuringute juures kindlasti primaarne. Samas võib ikkagi väita, et naisuurimus on jätkuvalt poliitiline, kuid seda akadeemilises, kriitilises ja interdistsiplinaarses ning pluralistlikus mõõtmes, haakudes üldisemalt kriitilise teooria paradigmadega.

See, et Eesti ühiskonnas naisuuringutega seonduvat problemaatikat ei tunnustata ning et ei tunnistata vastastikkuseid seoseid, mis seovad naisuuringuid ja postmodernset mõtet laiemas mõttes, näitab mingis mõttes keeldumist enesekriitikast ning kohati kramplikku kinnihoidmist kindlakskujunenud distsipliinide raamidest.

Naisuuringute eesmärgiks ei saa pidada alternatiivse kaanoni või traditsiooni loomist, vaid olemasoleva teadmise dimensioonide või parameetrite laiendamist. Naisuuringud laiendavad uurimisvaldkondi, naisuuringute raames ei pea tingimata uurima naise poolt loodud kultuuri, ta näitab kätte piirid kultuuri loomepoliitikas toimuvate mehhanismide kohta üldisemas plaanis, on mingis mõttes paradigmaatiline case-study.

Naisuuringud on oma olemuselt enesekriitiliselt, üritades peegeldada neid piire või positsioone, milles ja millelt toimitakse.

Naisuuringutel on palju laiem tähendus kui nö. naisliite lisamine erinevatele valdkondadele. Selle läbi saab esitada väljakutseid sellele, mida nimetatakse universaalseks teadmiseks, mis tegelikult ei hõlma eneses ka meie kultuuriruumi. Naisuuringud problematiseerivad kaanonid ja hierarhiad, avavad laiemas tähenduses võimalusi ümber mängida võimupositsioone.

1

2004-11-24