MärksõnaEesti ajalugu

«Naistega juhtus teisi asju»

Prindi

Leena Kurvet-Käosaar

1 2

Teine Maailmasõda, vägivald ja rahvuslik identiteet Käbi Laretei teoses Mineviku heli ja Agate Nesaule teoses Naine merevaigus

“Sinu soov - ei, pigem sisemine vajadus - vaadata iseendasse ja oma lähedastesse vähemagi teeskluseta ja ajuti isegi armutu avameelsusega, julgus ennast lugejate ees riidest lahti võtta, millest see tuleb?”

Agu Sisask
Eessõna Käbi Laretei teosele Seal kodus - siin võõrsil

“Näen teda tumedas vees meeleheitlikult rabelemas, et koletislik loode, kes tema külge klammerdub, teda vee alla ei tiriks. Hilda püüab midagi öelda, abi kutsuda, selgitada, karjuda, aga sõnad ei tule tal üle huulte. Keegi ei taha teda kuulda”.

Agate Nesaule
Naine merevaigus

Käesolev artikkel käsitleb kahte Teist Maailmasõda ja sellele järgnevaid aastaid käsitlevat autobiograafilist romaani: Käbi Laretei teost Mineviku heli (1992) ja Agate Nesaule teost Naine Merevaigus (A Woman in Amber) (1995) . Artikli eesmärgiks on soouurimuslikust vaatepunktist analüüsida seda, kuidas eelpoolmainitud teostes kujutatakse kodumaa kaotust, millisel viisil mõjutavad üleelatud sündmused kirjutajate/jutustajate rahvuslikku identiteeti ja nende positsiooni eksiilikogukondades.

Mõlemaid teoseid eristab paljudest samateemalisest memuaaridest ja elulugudest teatud tabuteemade puudutamine. Keskendun oma analüüsis eelkõige seksuaalse vägivalla kujutamisele ja sellega seonduvaile rahvuslikele enesemääratluslikele aspektidele.

80-ndate alguses kanda kinnitanud uus-historitsism lõhkus ranged piirid kirjanduslike ja ajalooliste tekstide vahel, tõstes esile “kirjanduslike ja mittekirjanduslike tekstide lahutamatut ringlust,” väljendades “vastastikkust huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu” ning leides, et “ükski diskursus, ei kujutluslik ega arhivaarne ei oma juurdepääsu muutumatutele tõdedele ega väljenda muutumatut inimloomust” . Uus-historitsistide analüüsimeetod, antropoloog Clifford Geertzilt ülevõetud ‘tihe kirjeldus’ (thick description) võimaldab tekstides “väikeste detailide kaudu paljastada kogu ühiskonda reguleerivaid käitumuslikke koode, loogikat ja liikumapanevaid jõude”.

Kuigi feministlikud kirjanduskriitikud asusid küllaltki kiiresti mõningate uus-historitsistlike paradigmade, eriti aga lõhe suhtes teooria ja praktika vahel kriitilisele positsioonile , võib uus-historitsismi üldjoontes pidada feminismile sobivaks teoreetiliseks suunaks. Seega võiksin igati õigustatult vaadelda teoseid Mineviku heli ja Naine merevaigus kui ajaloolisi tekste, mis mitte ainult ei anna edasi naistele omast sõja- ja pagulasekogemust, vaid teevad seda eriti radikaalsel viisil, murdes mitmeid vaikimiskoode ja eirates tabusid.
Ajalooline aspekt on minu analüüsis oluline, kuid minu eesmärgiks ei ole püüd määratleda seksuaalse vägivalla kui naiste vastu suunatud sõjategevuse ja poliitilise võitluse vahendi ulatuslikkust või esinemisviise Teise Maailmasõja aastatel ning sellele järgnevate repressioonide käigus.
Mind huvitab, millisele positsioonile paigutavad teoste autorid oma teosed autobiograafia-fiktsiooni skaalal ning milliseid vahendeid nad seda tehes kasutavad. Lisaks sellele keskendub mu analüüs teoste narratiivsele struktuurile, kasutatud kujunditele ja tekstides kasutatavatele mina-loome strateegiatele eelkõige seoses rahvusgruppidega (rahvuskaaslastega, eksiilikogukondadega), mille suhtes teoste jutustajad/peategelased end määratlevad.

Artikli esimene osa käsitleb lühidalt mõningaid Siberi- ja Läände põgenemise lugude üldisi aspekte, ning annab põgusa ülevaate seksuaalse sõjavägivallaga seotud uurimustest, millele olen oma analüüsis osaliselt toetunud. Järgnevalt valgustan autobiograafia kui distsipliini ja kui žanri neid aspekte, mis käsitletavaid teoseid puudutavad. Mineviku heli ja Naine merevaigus analüüsil peatun kõigepealt teoste struktuuri ja žanrit puudutavatel aspektidel, seejärel püüan määratleda ja kirjeldada teoste peategelaste/jutustajate rahvuslikku identiteeti ning lõpuks analüüsin seksuaalset vägivalda kujutavaid episoode käsitlevates teostes.

Huvi konkreetse teema vastu sai alguse eesti naiste Siberi-lugude ja Läände põgenemise lugude uurimisest. Eestis kättesaadavaist (nii meeste kui naite kirjutatud) Siberi-lugudest olen tutvunud Mart Laari toimetatud kogumikuga 14. juuni 1941 (1990) ning Rutt Hinrikuse koostatud Eesti Elulugude sarjas ilmunud Me tulime tagasi (1999), samuti mitmete USA-s ja Kanadas ilmunud teostega (Silvia Airik-Arula EST! EST! EST!, Maria Koppermanni Minu 12 aastat Siberis, Ellen Liivi Põhjast Lõunasse(1992)), peale selle Eesti perioodikas ilmunud elulugudega ning väikese valikuga Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivides sisalduvate Siberi- ja Läänepõgenemise lugudega.
Naiste lugusid lugedes hakkas lugude põhjal üpris kiiresti tekkima teatud muster: kuigi suur osa lugusid kirjeldasid nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt ränki üleelamisi kirjutajate elus, oli lugude toon üldjoontes kerge ja humoorikas, raskusi tauniv ja visadust ning vastupidavust esiletoov. Kurbust ja kaotusvalu esines neis lugudes enamasti vaid lapse-ema kontekstis, igasugust kirjutaja vastu suunatud vägivalda, veel enam aga seksuaalset vägivalda aga peaaegu mitte üldse.

Minu lugemi põhjal võiks teha erinevaid järeldusi, kõige ilmsem neist oleks ehk see, et selline oligi eesti naiste Siberi-aastate ja Läändepõgenemise teekonna kogemus ja et suurem enamus vägivallaga kokku ei puutunudki. Paljud kirjutajad on rõhutanud, et läbielatu ei jätnud neisse sügavamat jälge, mis oleks oluliselt varjutanud nende edasist elu. Järeldada võiks ka seda, et lood on kirjutatud teatud nn. kirjutamata reeglite põhjal, kinni pidades normidest, mida on ühiskonna poolt peetud vastuvõetavaks ning mida mitte ning, veelgi enam, milline on või peaks olema see osa kollektiivsest mälust, mida edastavad naised. On ju ka küllaltki suure osa lugudes edastatud informatsiooni kontrollimine kirjutamise/avaldamise ajaks võimatu. Samuti on perioodikas ja kogumikes avaldatud lugude puhul oluline asjaolu, et trükki jõudnud lood on läbinud teatud sotsiaalse aktsepteeritavuse filtri.

Viimase variandi poole näib kalduvat ka Tiina Kirss oma Eesti naiste Siberi-lugude käsitluses ; tema arvates toimivad elulugude autorid “kultuurkonnale omaste, kuigi mõnevõrra alateadlikult mõjuvate konventsioonide ehk ‘mängureeglite järgi’” Analüüsides Siberi-teemalisi memuaar-teoseid ning romaaniformaadis memuaare, leiab Tiina Kirss, et paljudes teostes on tajutav mehe ja naise kujundite ja perspektiivide erinevus, joonistub välja “kannatav, elukindel, ohvrimeelne ema; ja võitlev, aktiivne, vihane mees”. Rõhutades soo järgi diferentseerumise olulisust Siberi-lugude uurimisel “ajaloo täiuslikkuse nimel” puudutab Tiina Kirss ka ainult naiste sõjakogemusele omase aspektina naiste ohtu langeda vägistamise ohvriks, “naise seksuaalsust kaitsetust, sellega kaasnevat hirmu ja mõlema ärakasutamist võimude poolt” . Nende teemade harva esinemissageduse nii käesoleva kui ka varasemate sajandite ajaloos paneb Tiina Kirss eestlaste “üldise tagasihoidlikkuse ja seksuaalsetel teemadel vaikidakippumise” arvele.

Naiste sõjakogemust ja seksuaalset vägivalda käsitleb poola naiste elulugude põhjal ka ameeriklanna Katherine R. Jolluck oma doktoritöös Sugu, identiteet ja Poola sõjakogemus 1939-1945, (1995) . Vägivalda käsitleva peatüki kokkuvõttes leiab töö autor, et naiste elulood näitavad, et seksuaalne ahistamine ja oht langeda vägistamise ohvriks olid poola naiste eksiilikogemuse lahutamatuteks osadeks, lisades ka, et viis kuidas poola naised sellest kogemusest rääkisid, tegi võimatuks probleemi ulatuslikkuse, näiteks vägistamise ohvriks langenud naiste arvu, umbkaudsegi määratlemise . Poola naised käsitlevad oma elulugudes seksuaalset vägivalda üsna sarnasel viisil sama teema käsitlusega eesti naiste elulugudes.

Enamus viiteid seksuaalsele vägivallale on kaudsed, viidatakse episoodidele, mis juhtusid kellegi teisega (eesti naiste elulugudes tihti ka teisest rahvusest nais(t)ega), nimesid reeglina ei nimetata, jutustaja hoiab tajutavat distantsi jutustatava ja oma elu vahel. Katherine R. Jolluck mainib ka, et vaatamata sellele, et intervjuudes jutustasid poola naised tihti oma “ähvardavat laadi kokkupuudetest Nõukogude meestega”, näib, et keegi neist ei langenud vägistamise ohvriks. Ka kõige üksikasjalikumad jutustused sellelaadilistest intsidentidest “hajuvad loo keskel või viitavad sellele, et naisel õnnestus põgenema pääseda” . Teine strateegia, mida poola naised oma elulugudes kasutavad, on lünklik jutustamisstiil, nii et jääb ebaselgeks, kuidas mingi seksuaalselt ahistav situatsioon tegelikult lahenes .

1 2

2004-11-24

MärksõnaKirjandus

MärksõnaSõda

MärksõnaSoorollide elukool

MärksõnaValu