MärksõnaKirjandus

Kuidas tehti raamat eesti mehest

Prindi

Mait Raun

1 2 3 4

Esiteks, iga tervisesõna eeldas samaväärset sõna hingest ja ühiskonnast, et säilitada tasakaal - see oleks paisutanud mahtu. Ent mitte vähem oluline: haiguskirjelduste paratamatult muserdav alatoon. Kui depressiooni saab palju, ei võta masendunud mees ehk raamatu peamine sihtgrupp raamatut kätte.
Koosolekutel osales tunduvalt laiem seltskond kui vaid raamatu põhiautorid. Probleemid koorusid, kuhjusid, lõpuks hakkas tunduma, et raskused kohtavad meie mehi ja poisse lausa igal sammul. Raske on ka naistel. Vaevalt pakub rõõmu elada koos poolpiduste "vanade kändudega" ning seejärel paarkümmend aastat üksi, sest tänapäeva mehed ei kesta kaua.
Mida aeg edasi, seda enam tunnetati, et midagi juhuslikku ei tohi raamatus olla. Et see on kutsutud ja seatud väljendama mehega seotud põhilisi eluväärtusi. Et sellest peab saama läbini krestomaatiline lugu, mis püüab mehe kinni väga mitmetes valdkondades. Iga mõttearendus, millega igaüks nõus ei olnud, heideti armutult kõrvale, olgu see kuitahes nõtke ja põnev. Lugu algas sünniga või isegi veel varem, sest elumärgid avalduvad juba ähmases looteeas, ning kandis lugeja nagu jõgi üle probleemikärestike vanaduse ja surmani, saarekestena katkestamas jõevoolu meeste pihtimuslood oma elust. Purunenud abielust, vangi suhtumisest naistesse, emata laste kasvatamisest ja nii edasi. Üks nende seast oli ka sensitiiv Gunnar Aarma pika sündmusterohke targa elu viimaseid mõtteavaldusi. Ette rutates: just konsensuse otsimine ka suurimates vaidlustes ja lõhedes tegi võimalikuks hilisemad positiivsed arengud ja Pilistvere programmi.

Meesteraamatu sisekaanele kirjutati viieteistkümne mehe nimed. Saatesõna kirjeldas, milleks see raamat ja millest: "Eesti teadlaste, mõtlejate ja publitsistide pilgud on peatunud siiani paraku pigem naistel kui meestel. Suur osa sellest, mis puutub mehelikkusse, on jäänud meie jaoks peaaegu suletud valdkonnaks, kus kareda pealispinna all ringlevad veidrad ja sageli lausa ohtlikud kujutelmad. Valdavat suhtumist mehesse võib nimetada ükskõikseks. Raamat "Mees muutuvas maailmas" on esimene Eesti psühholoogide ja meestearstide koostöö, mis püüab seda ükskõiksust ületada. Raamat püüab olla mehele heatahtlikuks kaaslaseks, kirjeldades talle tema eluteel varitsevaid ohte ja pakkudes ka lahendusi. Loetu ärgitab tekstiga kaasa mõtlema, avardab vaatenurki elule, annab võimaluse korrigeerida käitumisjoonist ja süstib usku selleks, et raskel hetkel on alati võimalik saada nõu erialaspetsialistidelt. Naislugejale annab raamat tõdemuse, et mees on samamoodi haavatav nagu naine ning temagi vajab mõistmist ja tähelepanu."

Järgmine juhuslik paratamatus oli see, et ühel koosolekul tegi fotograaf Toomas Volkmann ettepaneku anda sündivale raamatule nimeks "Mees muutuvas maailmas". See leiti olevat õige ja ainuvõimalik.

Sellest veel järgmise juhuse põhjustas Olev Poolametsa karakter. Milleski sisemisele veendumusele jõudnud, puistas ta kõik, kes tema teele sattusid, üle sädeluse ja oivaliste ideedega. Pildus lubadusi, sõlmis kokkuleppeid ning käivitas suured vaimujõud, toimides nagu pöörane demiurg maailma luues. Mida suuremad jõud liikvele läksid, seda vägevam oli tulemus, hoolimata lubaduste muutumisest ja kokkulepete ununemisest. Lubaduste rahega kostitas ta Mait Raunagi raamatut kirjutama ärgitades. Mitmed neist ta täitis. Alates sellest, et kirjutamiskoht pidi tingimata asuma mere ääres. Kuid ühe unustas: otsida talle sügiseks Tartusse uus elamispind.

Panna käsikirjale punkt, tõsta silmad üles ja leida end eraklikust suvilast, õues vilu sügis - pole just meeldiv avastada end kodutuna. Õnneks leidis olukord lahenduse. Mati Kiirend teatas, et maamunal leidub üks koht, mis valmis kasvõi kohe saama Mait Rauna keha ulualuseks ja vaimu peatuspaigaks.

Kuigi raamat "Mees muutuvas maailmas" väitis, et meeste toetusvõrgustikud on tunduvalt nõrgemad kui naistel - osaliselt seetõttu mehed varem surevadki -, tegi elu teooriasse esimesel võimalusel korrektiivi. Käe ulatas endiste vabadusvõitlejate võrgustik. Elektri-insener ja kunstnik, hilisem poliitvang Mati Kiirend oli kommunistliku anastuse päevil üks olulisemaid Eesti iseseisvuslasi. Tema vana hea võitluskaaslane oli Pilistvere luteri kiriku pastor Vello Salum.
Mait Raun ei olnud iial käinud Pilistveres. Nagu mitte ka kolm ülejäänut, kes varsti algatasid - tol hetkel seda aimamata - Pilistvere programmi.

Genius loci... Pilistvere on täiesti eriline paik Eestimaa südames, kuhu on raske jõuda ja kust veel raskem lahkuda. Seal on igavese kohalejõudmise või kohaloleku tunne, aimdus, et õieti nagu poleks vaja enam kuhugi kiirustada, kui juba tuldud sai. Nagu hoitaks seal varjul mingeid igavikulisi väärtusi, mis mujal unustuse hõlma langenud. Küll pole päris selge, kas see aura on tekkinud kohast, sealsetest inimestest või millestki kõrgemast.
KRISTEL VALK, kommentaar, august 2004

MMM JA PPP

Raamatu kirjastamise perioodil viibis meestearst Olev Poolamets sageli Pilistveres. Talle jäi silma umbes kümnepealine poistekamp, mis konutas igavledes ja ehk ka igatsedes pastoraadi ees muruväljakul, mõistmata midagi huvitavat ette võtta. Poisid uudistasid järjekordset uhket lahkuvat autot.
Limusiinid olid Pilistveres igapäevane nähtus, ikka ja jälle tõid need pastoraati või viisid sealt ära mõne tähtsa inimese. Pastoraadis toimusid üritused külalistele Eestist ja kaugemalt. Kontserdid, konverentsid. Noortelaagrid, õppepäevad. Sageli saabuti suurte bussidega. Öösiti paistis massiivne valgustatud akendega pastoraat külasse nagu metsade vahele eksinud laevamürakas. Ent külast vuhisesid autod ja bussid peatumatult läbi.
Ka kohalikud lapsed käisid mõnikord pastoraadis. Kas siis jõu-kohase töö pärast või justkui midagi otsides ja oodates köögipoolel juttu vestmas. Töötegemisel oli ka reaalne alus. Nad olid mitme aasta vältel tühjaks varastanud kiriku korjanduskarbi ning konstaabel määras lapsed pastori järelvalve alla. Pastor Vello Salum kasutas tööteraapiat. Töö teeb vabaks, oli Pilistvere pastori elukreedo. Tema ettekuju-tusse oli füüsilisel tööl imeline võime inimest distsiplineerida ja hoida eemal kurjast. Pastori grandioosne pastoraadi ja kirikumaade surnust elluäratamise kava neelas ka lõputult tööjõudu. Tähtsusetu ei olnud seegi, et lapsed olid tekitanud luteri kirikule rahalise kahju - nad pidid selle tagasi teenima.
Nad olid 1980. aastate lõpu beebibuumi ajal sündinud teismelised poisid, eestlaste noor sugupõlv, laulva revolutsiooni lapsed. Nad paistsid tegevusetud ja ilma hooleta. Olev Poolametsal hakkas neist kahju. Ta tegi meesteraamatu kaasautoritele ettepaneku algatada Pilistvere poistele suunatud tegevus.

Olen alates 1996. aastast tegelenud nõustamisega Eesti Pereplaneerimise Liidu noortekabineti juures. Pidades loenguid väga erineva saatusega noormeestele, kujunes arusaam, et arsti töö on ainult piisake meres. Probleemid hakkavad peale mujalt: juba sünnist, väikelapse suhtest vanematega, abikaasade suhetest. Üks elu murdepunkte on vanus, mille kohta kasutatakse eesti keeles väga tabavat väljendit murdeiga. Murdeealist noort võetakse tihti kui tüütut kärbest, kellele on parem öelda - ära sega, tegele oma asjadega... Ent tulevikule laome vundamendi noores eas. Loogiline järeldus on, et kõige olulisem punkt mehe elujärje parandamiseks Eestis on töö - õigemini tegevus - noortega. Seetõttu alustasimegi oma tegevust Pilistverest, kohast, mis on kuulus legendide poolest, isamaalisuse poolest, kohast, mille pastoraadis on mõtlev ja ennekõike oma rahva peale mõtlev kirikuõpetaja, üks vähestest Uku Masingu õpilastest Vello Salum.
OLEV POOLAMETS, kommentaar, oktoober 2004

1 2 3 4

2004-11-24

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaSoorollide elukool