MärksõnaKirjandus

Kuidas tehti raamat eesti mehest

Prindi

Mait Raun

1 2 3 4

MARGUS PUNAB, kommentaar, september 2004
1994. aastal sündinud Eesti poiss võis statistika järgi arvestada, et ta elab kuuskümmend üks aastat vanaks. Mis on kolmveerand sellest, millele võis loota samal ajal sündinud tüdruk meile kultuuri poolest sarnastes Põhjamaades. See oli kolmteist aastat vähem ka naabri-tüdruku elulootusest Eestis.

Avalikkus ei võtnud meeste probleeme piisava tõsidusega. Häirekell käivitas ka teise Eesti meestearsti Olev Poolametsa. Miks mitte Eesti andmebaasi najal koostatud mehe tervise käsiraamat. Ülevaade haigustest ja probleemidest. Hävituslike eluviiside ohud. Meeste haiguste, õnnetuste, enesetappude, eluea statistika. Ravinõuanded. Mees lööb raamatu pimedas ja teki all - mees ju tagasihoidlik - lahti ning tunneb lugedes ära haiguste ja läbipõlemise sümptomid, võtab neid tõsiselt, teeb vajalikud korrektiivid elus, püüab leida abi, võibolla ammutab ka julguse visiidiks meestearsti juurde.

Olev Poolamets oli Eesti Pereplaneerimise Liidu juhatuse liige. Ta taotles ÜRO Rahvastikufondilt terviseraamatu kirjutamiseks vajalikud summad. Mõtteheegeldustest maa peale kolides selgus, et kuigi ka algne idee - Eesti andmestik ja kohalikud autorid - oli ambitsioonikas, avanes teemas aina uusi tahke. Meditsiiniküsimuste vaatlus ei olnud kaugeltki ammendav.

Haiguste ja surma põhjuseid ei olnud võimalik seletada keskkonnast ja ühiskonnast lahus. Suurem osa meeste spetsiifilisi probleeme, mis määrasid lühikese eluea kaasaaegses Eestis, olid süüvimisel kas psühhofüsioloogilised või siis sotsiaalse algupäraga. Raamat vajas tingimata ka kolmandat autorit - psühholoogi, veel parem niisugust psühholoogi, kes suuteline hõlmama ka sotsiaalseid teemasid.

Otsitav mees väikeses Eestis imekombel leidus. Jüri Uljase analüütilised kirjutised meeste olukorrast Eesti ühiskonnas - esimene neist 1997. aastal televisioonilehes (!) "Kättemaks isale" - erinesid tonaalsuse poolest tunduvalt muude soouurijate omadest.

Huviline võib tollal domineerinud feminiinse diskursuse kvaliteeti hinnata mõni aasta hiljem ilmunud kogumiku "Tilliga või tillita" järgi.

Teine oluline suund oli sotsioloogiliste portreede maalimine naisautorite poolt. Kasutati ohtralt statistikat, pikituna muu maailma teadustöödega, tendentsidega, klassifikatsioonidega - mis omakorda olid valdavalt toodetud muu maailma naissotsioloogide poolt. Tulemus oli keskpärane ja umbne. Eelkõige andis see tõsiteaduse maski all legaalse võimaluse valada oma elukibedus meeste peale: perekond on õnnetus, sest mees on hüpersotsiaalne ja hoolimatu, mees ahnitseb enesele paremad palad, järeltulija on naise hukatus, sest paiskab ta viletsusse ja orjusse ning lõikab ära karjäärist. Ehk siis saadi need vastused, mida küsiti. Küsiti aga alates naisliikumise tõusuhetkist enamasti ühtmoodi: kuidas on seotud omavahel töö- ja pereelu, kes teenib palgatöölise ameteis rohkem, kas mees või naine, kellele langeb suurem osa kodutöödest.

Psühholoog Jüri Uljas oli veendunud, et meesküsimuse käsitlemine ei saa jääda vaid ja isegi mitte eelkõige naisteadlaste hooleks. Kui see ka ei ole ühiskonnas valitseva mentaliteediga kooskõlas, peavad mehed julgema tõstatada spetsiifiliselt meestega seotud probleeme. Esmatähtis on lubada juhustel juhtuda. Kui Margus Punab ei oleks ideed välja pakkunud, ei oleks Olev Poolamets asunud organiseerima mehe tervise raamatu kirjutamise jaoks raha, seda leidmata ei oleks ta saanud kaasa tõmmata Jüri Uljast, kes andis tekstile laiema mõõtme.

Käsikirja toimetajaks võeti psühholoog Mait Raun. Selgus, et üheseltmõistetavat nähtust "tekst", mida toimetada, ei olegi. Olid vaid ajakirjanduses laialipillatult ilmunud artiklid mehe haigustest ja vananemisest, pärit meestearstide suust, ent enamasti kokku kirjutatud ajakirjanike sulega. Puuduvate teemade loend tuli pikk. Et kirjutajaid nappis, sai temast õige mitme psühholoogilise ja sotsioloogilise kirjakoha autor. Ühtlasi ehitas ta raamatule bestselleri põhiplaani - et kui tekst juhtub jääma nõrgaks, peab struktuur raamatut üleval.

Kuivõrd Punab-Poolamets moodustasid tugeva arstitandemi ning käsikiri nõudis samaväärset esindust ka sotsiaalpsühholoogilisel poolel, oli harmoonia jaoks hädavajalik, et moodustus mõttekaasluse tandem Uljas-Raun. Lõppude lõpuks oli psühholoogide näol tegemist ammuste kolleegide ja töökaaslastega, kes söönud koos ära puuda soola.

Käsikiri valmis 2000. aasta kahe vihmase suvekuu jooksul suure maailma melust eraldatud Laulasmaal. Ei olnud seal televiisorit ega raadiot, ei käinud ajalehed. Sõnad, ainult sõnad. Mait Raun istus Olev Poolametsa mereäärses suvilas ja täitis põhiplaani bestselleriväärilise sisuga, vormides tekstikuhjadest lauseid, lõike, peatükke.

Olev Poolamets ei puhanud sellel suvel hetkekski. Päevast päeva ja ööst öösse tsirkuleeris ta Tallinna, Tartu, kodu, vanematekodu ja Laulasmaa vahel, kuhu tõi kuhjaviisi enese ja Jüri Uljase tekste, veel enam teadusuurimusi, statistikat, olulisi raamatuid. Tüüpilist meeste-arsti võis kohata vajutamas jalga öisel maanteel auto gaasipedaalile.
Samal ajal kirjutas ta raamatusse: "Kui noor mees tohib rahulikult mitu ööd järjest üleval olla, siis vanemale võib kurja teha ka üks magamata öö. Kuid tavaliselt ei anna mees endale aru, et tema kehas on toimunud ealised muutused ja on aeg teha midagi oma tervise heaks, et säilida terve ja elujõulisena. Mees jätkab töötamist ja rabamist, pillates oma kahanevaid jõuvarusid sedavõrd, et võib ühtäkki kõigile ootamatult kokku variseda."

Kord nädalas korraldas Olev Poolamets Laulasmaal või Tallinnas raamatuga seotud inimeste koosolekuid, mis kujunesid tulisteks vaidlusteks absoluutselt iga sõna üle käsikirjas. Neil jõuti tõdemuseni, et käsikirja trumbiks peab kujunema asise ja vaimse sümbioos. Väga spetsiifilised meditsiiniprobleemid tuli jätta ootama uut käsiraamatu kirjutamise katset.

1 2 3 4

2004-11-24

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaSoorollide elukool