MärksõnaKirjandus

Kuidas tehti raamat eesti mehest

Prindi

Mait Raun

1 2 3 4

Meestel on Eestis vähe arste. Kui mees julgeb tunnistada, et tal on midagi viga, et ta töövõime on langenud, tal on unehäired, depressioon, probleeme erektsiooniga, rasvumine või lihtsalt tervis halb, võib ta minna meestearstide juurde ja saada abi. Androlooge on kokku kaks. Üks asub Tartus, teine Tallinnas.

Tartu meestearst Margus Punab tuli aastal 1999 välja ideega kirjutada raamat Eesti mehe tervisest. Mujal Euroopas oli hakatud järjest enam märkama, et meestega on midagi lahti. Kunagine uhke looduse kroon paistis kannatavat kohanemisraskuste all. Mehed olid viimase saja aasta jooksul kaotanud ühiskonnas paljud positsioonid naistele.

Kui iseloomustada soolist edukust niisuguse objektiivse näitajaga nagu meeste ja naiste hulk ühiskonnas, siis oli Euroopas meestel kuni üheksateistkümnenda sajandi liberaalsete muudatusteni suhteliselt turvaline arvuline ülekaal, eelkõige rahuajal, ent kahekümnenda sajandi mullistustes kadus see täielikult. Enamgi veel, kõigis Euroopas riikides on tänapäeval naisi rohkem kui mehi. Nii palju kui saab võtta tõsiselt arengumaade statistikat, on sama juhtunud peaaegu igal pool maailmas.

Muudatust oli ametlikult soositud, seega oli see täiesti loomulik. Üheksateistkümnendal sajandil tegi võidukäigu uus majandussüsteem, mille nähtavaks aluseks olid isikuvabadus ja inimeste formaalne võrdsus. Idee oli panna võimalikult paljud inimesed üksteisega tööturul konkureerima. Inimeses hakati nägema tööjõudu. Tööjõul aga ei ole sugu, nagu ka paljusid muid omadusi.

Muude pahede, ebavõrdsuste, hierarhilisuste ja rõhumiste hulgas postuleeriti sedagi, et toimub naise patriarhaalne rõhumine mehe poolt. Peenemalt väljendudes: vahetegemine sootunnuste alusel oli vastuolus ühiskonna liberaliseeruvate suundumustega. Euroopa naised pälvisid suhteliselt lühikese ajaga, põlvkonna-kahe vältel kõik demokraatliku ühiskonna põhiõigused.

Ent mündil oli ka teine külg - tegu ei olnud pelgalt võla tagasimaksmisega. Ka pärast segregatsiooni lõppu ei raugenud sooliste näitajate ületähtsustamine. Võibolla oli selle taga õnnetu asjaolu, et indoeuroopa keeltes on igal sõnal kaasas soomääratlus ning kõik räägitu ja kirjutatu paratamatult seksuaalselt pingestatud; pulbitses kammitsetud viktoriaanide alateadvus. Ühiskonna ülesehitajad ja õiglusevalvurid põrutasid mööda mahapandud rööpaid ning jätkasid eritähelepanu osutamist naiste sotsialiseerimisele. Sootemaatiline retoorika nõudis meeste eeliste kärpimist. Samal ajal meeste probleemidest eelistati vaikida. Tekkis robinal naljakaid olukordi. Ent nali oli julm, liberaalsus küündis ajapikku nii sügavale, et paiskas ühiskonna soosuhted segamini.

Nähtuse kõige märgatavam tagajärg oli, et kahekümnenda sajandi teisel poolel lõi vankuma Euroopa rahvaste elujõud. Objektiivse näitajaga väljendudes: järjest enam rahvaid lakkas sünnitamast vähemalt kaht last naise kohta. Mehe positsioonilt vaadatuna ei olnud Euroopa enam eriti mugav eksisteerimiskeskkond. Toimus meessoo halvustamine ja võimaluste kunstlik kitsendamine. See kõlab meeste traditsioonilise mittekurtmise taustal küll veidralt, ent statistika ja uurimused näitasid, et mees on taandumas halvastikohastunud äbarikuks. Kuigi poliitiline juhtkond koosnes ikka veel enamasti meestest ja seega oli meeste käes seaduste tegemise võti, oli aina enam tegemist üksnes fassaadiga.

Alamastme ametnikkonna moodustasid suuremas osas naised. Kõrghariduse ja teaduskraadide poole pürgisid pigem naised kui mehed. Mees oli vapra pealispinna all haige, hirmul ja nõrk. Keskmine Euroopa mees elas naisest kümnendiku võrra vähem.

Eesti olukord oli veel tunduvalt drastilisem, kolmekümnenda eluaasta järel algas meeste suursuremine, mis ulatus niisuguse määrani, et viiekümne-aastaseid mehi elas teise aastasaja lõpu Eestis juba vähem kui seitsmekümne-aastaseid naisi. Kui hästikorraldatud ühiskonnas on mehi ja naisi võrdselt, siis meil elas vanaks suhteliselt vähe mehi ning meeste hulk oli tervelt kuuendiku võrra naiste hulgast väiksem.

Enamik mehi teenis sissetulekutelt kogutavate maksude kaudu vanu naisi, jõudmata ise iial ära oodata hetke, mil neid endid ülal peetakse. Tüüpiline mees Eestis oli sunnitud tegema valiku kahe ebameeldiva variandi vahel: ta kas uppus töösse või siis pidi leppima majanduslikult kehvade oludega, olles pidevalt stressis. Arvates, et omamine annab täisväärtuslikkuse tunde, valis enamik mehi esimese variandi. Ent sageli ei suutnud mees nõudmistele ja tööpingele vastu panna ning oli mõne aja pärast üleväsinud ja samuti stressis.

Mehe olukord praeguses ühiskonnas on üsna halb ja tal võiks olla rohkem valikuid. Mehelt nõutakse palju asju, surve talle on tegelikult päris suur. Oodatakse vastamist teatud stereotüüpidele ning kui mees neile ei vasta, siis on ta ühiskonna silmis luuser. Luuseriks osutumine võib mõne jaoks lõppeda üsna õnnetult - arvude keel kõneleb sellest, mis meestega juhtub pärast neljakümnendat-viiekümnendat eluaastat.

Naised võivad väga hästi töötada vastutavatel kohtadel ja kui mingi ürgne kutse sealjuures jääb realiseerimata, siis tekivad ka naisel pinged ning ta põleb samamoodi läbi nagu mees. Ühe koha peal sa tahad võrdselt võtta, teises kohas annad kohe ära mingid bioloogilised eelised. Praegu on reaalsus see, et enesetappe teevad rohkem mehed ja meestel on tunduvalt lühem eluiga.

Vastutust tuleks anda ka naistele, mees ei tule selle vastutusega enam toime. Mujal on naiste eluiga kolm-neli aastat pikem. See on täiesti normaalne, aga meil on need arvud teistsugused, mõtlemapanevad: naiste ja meest keskmise eluea vahe on kaksteist aastat. See on ainus asi, millega mõõta elu kvaliteeti. Eluea pikkus.

1 2 3 4

2004-11-24